remondieelne 3

loomulikult ei tea ma, millises kastis (ilmselt mõnes alumises) on mu fotokakarp ja kaamerajuhe. seega ei saa ma siia panna mõnda neist paarist pildist, mis viimastel päevadel tehtud.
kohutav kastide otsas elu.
millal see lõpeb, ei tea.
sest ehitus ikka ei käi.

raamatu otsinguil

ma ei tea, sobran oma märkmeid ja blogi ja asju ja ei leia viidet ühele raamatule, mida ma lugesin… aasta? kaks? tagasi, suvel. ma isegi mäletan, kelle käest ma selle laenasin. aga sellest pole abi.
mingi suhteraamat oli, kahe soomlase poolt kirjutatud minu mälu järgi. seal oli paar olulist asja, mida ma tahaksin uuesti üle lugeda. ja no ei leia. kuigi mul on meelest, et keegi kusagil veel kirjutas, et tahaks seda mult laenata ja ma vastasin, et see on mul omal laenatud raamat.
müstika.
15 min hiljem: muidugi leian ma raamatu nime mõni hetk peale seda, kui olen siia kirjutanud 😛

**

unenäos oli kõik reaalsem kui elus.
reaalsus on nagu halvas, odavas unenäos. ja ma ei mäleta, millal mu elu muutus selliseks.
ilmselt rohkem aega tagasi, kui arvakski.
muidugi on seegi käinud oma tõusude ja mõõnadega.
ma pean silmad avama ja selle unenäo maha jätma..

***

ma võin ju unistada end sinna
sinise taevalaotuse alla
kõrgemale kõigist ja kõigist
pilveviirgude vahele
loojuva päikese kohale
kartmata kõrvetada oma tiibu päikese käes
kartmata kukkuda alla
olla osakene taevast
aga mu elu on siin maa ja
mere lähedal
kus mul ei olegi kusagile kukkuda
kus ma tunnen seda pinda oma jalge all
kus vesi läheb aeglaselt sügavaks
tuul mis puhub laineid merele ja
kohinat puulatvadesse
maa mis kasvatab mulle süüa
ja mis hoiab mind oma pinnal
siin on need kivid ja see vesi ja need puud
mis hoiavad mu unistusi
ja kui ma vahel unistangi end sinna taevasse
(sest kõik me ju tahame sinna)
siis ikka jään ma selleks
kes on maa ja mere lähedal
ja mu unistusedki on
siinsamas

remondieelne 2

toa tühjendamine on jube tegevus. korraga selgub, et asju on kohutavalt palju, ootamatult palju, üllatavalt palju. kogu ülejäänud elamine on neid täis.
ja kapid, mida teha nende kappidega? mähkida kilesse ja jätta ehituse ajaks sinna ja pärast mööbeldada? või? nende jaoks ei ole mujal ruumi ja osad ei käi lahti ka.
ma tunnen end saamatu, abitu ja jõuetuna.
P.S. voodijalg vajus ka jälle täiesti viltu..

remondieelne

kodu on nagu segapudru. kõik on ripakil, laiali, poolik.
mingite jõududega pean täna saama edasi pakitud. hea, kui keegi on abiks, siis asi liigub märksa paremini. nagu eile. täna vist nii hästi ei lähe.
ja siis on ikkagi vaja ehitada. KES, on selle juures suurim küsimus? karkass, midagi sinna ümber.. viimistleda võin juba ise ka. kiire on muidugi samuti.
soovitusi?

olemise kummalisi mõtteid

kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.

mõtteuid vananemisest

vananemine on selline kummaline protsess.
jõudsin korraga tõdemuseni, et ma ise ei olegi ainus, kelle vananemist ma ei suuda väga edukalt fikseerida. et neid inimesi on mu ümber rohkem ja neid on üsna erinevates vanustes.
miskipärast on osad inimesed kuidagi kinnistunud vanuses. ei, isegi mitte vanuses, see pole mingi konkreetne number. lisaks, noh, kui ma tean neid peaaegu läbi oma elu, siis ma ju tean ka ometi, ett nad on vananenud. aga siiski ei kipu pärale jõudma, et mõni, kes on kogu mu elu olnud turvaline keskealine, saab näiteks 70 või mõni, kes on koguaeg olnud noor, saab 50.
see lihtsalt ei saa nii olla. see on mingi trikk.
sest selle taustal tajun ma isegi, kuidas aeg on lennanud ja mul ei ole seda enam üldse nii laialt käes, nagu ma olen harjunud mõtlema. et ma pean arvestama, et see kõik on kaduv ja.. nii ongi.
ja mul ei ole ikka seda soovitud stabiilsust.
ja siis on need, kes ei vananegi enam edasi. sest mingil hetkel on nad mingil kujul lahkunud mu elust. ilmselt on mõnda neist päris kummaline kunagi kusagil veel kohata.
aga kõiki ei olegi võimalik kohata.
Karelil oli täna sünnipäev. sünniaastapäev.