Päev: 1. august 2009

ma olen voodis pikali ja vaatan pilvi, mis kusagil teisel pool akent, puude ja majade vahel oma lakkamatut liikumist teevad.
täna on pilved hallikirjud ja moodustavad pigem mustreid, kui asju. vahel aga on nad asjad ja vahel loomad. täpselt nii, kuidas just on.
mulle meenus üks õhtupoolik, väga ammu. aastaaeg oli ilmselt sama, kellaaeg mitte.
istusime emaga meie suvila väikeses köögis ja vaatasime pilvi. siis olid need pehmed valged rünkpilved, pidevas muutumises vatitupsud. vaatasime ja arutasime, mida mingi pilv meenutab. tookord olid need pigem loomad ja inimesed, nagu rünkpilved ikka.
ma ei mäleta enam, kui vana ma siis olin. laps.
ma ei tea, miks see mälestus, selline tühine hetk, mulle korraga niimoodi meelde tuli.
mingi soojus ja rahu ja suveõhtu lõpmatus, kui kõik unistused on veel ees.
ja ma ei tea, mismoodi ma olen nüüd jõudnud siia, kus ma olen. mis on saanud sellest lapsest ja tema unistustest.
ja kas suudan mina pakkuda oma lapsele samasuguseid hetki.