üleeile toimus põgenemine.
loomulikult ei õnnestu päriselt põgeneda ja see ei olnud ka eesmärk. aga mõneks ajaks sai kogu sellest väsitavast olukorrast eemale maale ära.
käisime pojaga (ja muidugi peretütre ja tema tütrega) Marjasoos.
sellisel aastaajal polegi seal enne olnud.
ilmadega vedas, lapsed said kenasti õues olla. eks see hirm oligi, et kui vihma sajab, mis siis saab.
kuigi sellest hoolimata oli teine laps veidi rohkem arvutis, kui mulle oleks meeldinud ja nii ma lubasin oma omal ka veidi siis. samas jälle telekavaatamist pea ei toimunud ja nagu ütlesin, suurem osa päevast möödus ikka õues.
kahjuks küll mitte minul, sest tatt tuligi mulle külla.
grilli tegime ka. kui päris-pererahvas oma käikudelt eile õhtul kohale jõudis, siis olid nad imestanud, et ongi kohe lõkkel tehtud liha-vorstid. jube nämma oli küll 🙂
igasuguste kummaliste ja ebaloogiliste asjade kiuste saime ka ruuteri ja wifiruuteri tööle. meie töövõit. ei saa salata, Hinnavaatluse foorum oli ka abiks. no mõne asja peale lihtsalt ei ole võimalik tulla – kuigi Kõu abitelefon oleks siiski võinud seda fakti teada. njah.
lähimas linnas käies juhtus see lugu, et telefonioperaatori putka oli tühi, nii et läksime ja tegin uue lepingu, RM sai ise numbri valida. mul on mingi kiiks, aga miskipärast tahtsin liitumist, mitte kõnekaarti.
tükk aega uuris numbrilehte ja ma usun, et tegi olemasolevast mõistliku valiku. oma loogika on sees (veidi sarnane loogika minu numbri loogikale) ja mulle jäi kohe pähe ka. lähipäevil peaks SIM tööle hakkama 🙂
täna oli Rõngu pagaripood ja praegu head saia täis köök. aga selle vahele mahtus veel Ahhaa ja 4D kino ja lõunasöök Orient Ekspressis.
Ahhaas tegi RM muuseas reaktiivmootorgia auto: puhud õhupalli täis ning auto liigub sealt survega väljuva õhu abil. päris kiirelt, kuigi veidike viltu (insenertehnilised oskused pole veel päris tugevad). vormelinäitus oli küll sama, mis eelmisel aastal Heurekas, aga seekord eestikeelne, mis oli abiks. igal juhul teadis ta osasid asju siiani väga hästi ja oskas ära seletada, kuidas toimivad.
küsisin pojalt ka, kas ta tahab minna koos oma õueriietega pesumasinasse või paneme asjad tema juurde vanni 😛
igal juhul on praegu laps vannis ja pesud masinas.
ja muide, kui keegi tahab korralikku krants-tõugu õuekoera, siis on kaks tükki Tartumaal pakkuda. pildil on kutsikate ema ja õde, kelle lemmiktegevus on oma pall (või käbi või oks) kellegi jalge ette lootusrikkalt poetada ning oodata, et seda nüüd visatakse.
väsinud on olla, aga see on teistsugune väsimus kui linnaväsimus 🙂
Kuu: aprill 2009
uppuja päästmine on uppuja enda asi
öö läbi oli ühes ninapooles nohu.
see oli üks põhjuseid, miks ma magama ei jäänud, öö läbi vähkresin ja hommikul katkendliku unega olin ning enne kella üleval.
aga see ei olnud ainus.
ma lasin liiga palju mõtteid omale ligi.
loogika järgi ei tohiks ma veel haigeks jääda, sest kiire ja pingeline periood ei ole veel läbi.
või siis on see viimane ots kõige kiuste, mida ma üritan, siiski liiga hull olnud?
ma ei tea enam, mida teha.
pidetu-kodutu tunne on.
lahendusi ei olegi olemas.
This line is burning
Turning to ash as it hits the air
Every step is a day in the week
It’s a Sunday or Monday
A march over months of the year
This life is burning
Turning to ash as it hits the air
Every death is an end in the race
It’s a stopping and starting
A march over millions of years
Travel. Arrival
Years of an inch and a step
Toward a source
I’m coming to you
I’ll be there in time
This land is burning
Turning to ash as it hits the air
Every line is a place on a map
It’s a city or valley
A mark on these miles of fields
Travel. Arrival
Years of an inch and a step
Toward a source
I’m coming to you
I’ll be there in time
This line is burning
Turning to ash as it hits the air
Every step is a day in the week
It’s a Wednesday or Thursday
A march over months of the year
Travel. Arrival
Years of an inch and a step
Toward a source
I’m coming to you
I’ll be there in time
I’m coming to you
I’ll be there in time
Take this
Mute mouth
Broken tongue.
Now this
Dark life
Is shot through with light
kevadise sula järel..
kevadeks on igasugu imelikke autojuhte lume alt välja sulanud. tegelikult täheldasin ma seda juba päris mitu nädalat tagasi. aga nad suudavad mind ikka veel üllatada.
kusjuures tühja, selle elame enamasti üle, kui nad lihtsalt ees jokutavad. aga kui pealtnäha kalliste autode varustusest puudub suunatuli ja parempööre tehakse vasakust reast või kui kaupluse parklas otse üle valgete sõites tahetakse mind jalust maha kihutada (mul on helkurid küljes, mina ei kihutanud ja taiplikult jäin ma siiski seisma nii, et auto möödus must 15cm kauguselt; aga oleks näiteks keegi tulnud tempokamalt ja poleks õiges suunas vaadanud, et auto kihutab..) – need on juba keerulisemad juhtumid.
või üldse, neid ei jõua väga üles lugeda.
talvepoole tundus juba üsna normaalne see liiklus olevat.
selles suhtes on ühistransa ikka tõesti parem. kuigi parklas otsasõitu see ei välista: enamikest suurematest poodidest ei saa kõnniteele-ühistranspordi peatusesse nii, et ei pea vähemalt parklasse suunduvat teed ületama. vähemalt korra.
kevadised
mulle meeldib filmidünaamika ikka digi omast rohkem.
nõiakaevul
eileõhtune nõiakaev oli muidugi paksult rahvast täis. ka siis, kui Omnibussi seltskond laiali vajus, oli seal ikkagi mass peal. ja pori, muidugi pori.
aga midagi nendel kaasasolnud lastel ikka kahe kõrva vahele jäi, täna RM oli lasteaias muljetanud ja ühtlasi ka nõiakaevu tekkest rääkinud. põhimõtteliselt täiesti pädevalt.
see oli ka vahva, kuidas ta sõbral bussis paar korda vait palus olla, kuna tema tahab kuulata, mis onu räägib.
tetraeeder – see on imelihtne!
ma tõin hommikul lasteaias koju RM-i töö ‘Lõbus kevadine tetraeeder’.
sel päeval, kui nad neid tegid, teatas ta mulle muuseas ka seda, et Egiptuse püramiid ei ole tetraeeder.
umbes nagu eile rääkis trenni kohta, et ‘algul ujusime mõned otsad krooli ja siis harjutasime delfiini. ei, mitte ainult jalgu, käed ikka ka’. kaua ta seal nüüd käinud on? sügisest? algul ju kartis nägu vette panna? ja vettehüppamine oli tema puhul võimatu?
lapsed arenevad ikka omasoodu täiesti.
lasteaiast antakse ikka nõu, et proovitagu reaali ka. no maeitea kohe…
kolm olulist hetke
oluline on end ümbritseda toredate ja heade inimestega.
isegi, kui nende hindamine võtab veidi aega.
need, kes võtavad mul sabast ja tirivad spaasse, kuigi ma väga ei viitsi. need, kes annavad mulle osa oma portsudest (õnneks hiina stiilis portsudest ehk eraldi nõudes serveeritud), kui minu tellimus lihtsalt ära unustatakse. need, kes ütlevad, et iga mu pilt siin blogis ja mujal ka on kohutavalt vajalik, et nemad saaksid edasi liikuda.
maailmas on rohkem, kui ma oma ülekoormatud olekus näen.
***
kevadine kerge uduvihm haarab mind endasse. siinsamas laulavad linnud, sõidavad autod pehmel kummide sahinal, pilves on suitsu maaligi ajanud. kusagil pilvepiiril kumab loojang ja peegeldub majakatustele.
ma aiman esimest kevadist värskust. sel aastal.
***
lõpp lähedal (õnneks ehk mitte minul)
viimased kaks koolipäeva!
ausõna, see oli ka ainus, miks ma siia tulla suutsin. üldse olen kogu selle aasta käinud ainult seepärast, et nii lõpus oleks veider loobuda..
jah, pärast järgneb lõputöö, mille juures on praegu ka nii palju lahtiseid otsi – ehk ma pole üldse kindel, et see töö tuleb just selline, nagu algselt kirjas. aga olgu, ma tean ju nagunii, et ma ei saa seda tööd A-d nagunii, nii et suurt vahet pole. ainult vastutus iseenda ja juhendaja(te) ees.
ja üldse. paari kuu pärast jõuab majanduskriis minuni. projektitööd saavad otsa.
pean kiiresti midagi välja mõtlema, oma MTÜ ju ka olemas 🙂
hullumisepäevad
eile kell kaheksa oli Stockmanni toiduosakonnast pea võimatu midagi normaalset osta, sest juba valmistati lette ette hullude päevade jaoks ning suur hulk tavakraami oli ära koristatud. päris nõme tegelikult. tahtsin näiteks idusalatit õhtuseks näksimiseks, no ei ole. vorstilett ka üsna lage, pidin mingi valmispakendatud asja ostma. uhhh.
ja hommikul oli muidugi üsna kole. ronisin isegi neljandale välja, sest tehnikaosakonnas oli midagi, mida tahtsin vaadata. kolmas korrus oli kõige jubedam, ilgpikad kassasabad.
söögiosakond ei olnudki väga hull. sain isegi mingeid kanaasju, hea lastele pakkuda homme näiteks.
aga majanduslangus annab tunda, neid noori, kes kilekottidesse kassalindilt saabuva pakendavad, ei olnudki. või on need ainult tipptundidel?
suured hullude päevade riidekotid olid ka müügil. ilusad ja kollased ja tõesti suured, aga no ma ei osta ju sellist, kus peal, et HULLUD PÄEVAD. või oleks see just eriti kitsh? sobiks mu uue mantliga ka 😛
esimese korruse kiirsöögikoha juures pakkusid Mahekauba tütarlapsed ökopuhastusvahendeid soodushinnaga. varusin omale midagi ja mõtlen, et äkki võtaks midagi veel. neid kulub ju ikka mingi aja peale. samas, liiga pikalt seisma osta pole ka mõtet. veeretan seda ideed veel peas, homme ka päev.
õuest sain kitsepiimaseepi. juustu oleks võinud ju ka osta – väike gurmaan, nagu ma vahel olen. aga ega päris kõike ikka saa, mida hing ihkab.
tegelikult hea, et ma pool hulluse aega koolis ära olen.
nagunii ma hullun muude asjadega ju.