Kuu: veebruar 2009
valesti kaalutud
miks on ikka nii, et kui ma küsin poes lahtiselt müüdava letist midagi mingi koguse, siis väga tihti kaalumisel selgub, et kogus on oluliselt suurem. vähem on üsna harva.
hea küll, mingi viilutatud singi puhul pole probleemi paar viilu tagasi tõsta. kihilise salati puhul ikka on küll. nojah, läbimüüki on vaja teha. aga miks kliendi arvelt? kusjuures mina olen küll see, kes üsna tihti ütleb ka, et vähem, paluks.
vahel ma unustan selle ära ja küsin ikka täpselt nii palju, kui soovin. ja saan muidugi rohkem. ning hommikul unise peaga ei hakanud midagi ütlema ka, tegelikult noogutasin uimasel ära, et jajah ja siis jõudis alles pärale, mida kaal näitas.
seega täna lõunaks tööle kaasa ostetud toit jääb homseks, sest hommikusöögist jagus ka lõunaks.
pühapäevalõunane lasteteater
kui eile oli dilemma, kuhu õue minna ja mida teha ja lõpetasime ikkagi mänguväljakul, siis täna nagu õue ei kisugi.
seega oli keskpäevaks teatrisse minek igati õigustatud.
Teoteatri “Tädi Fantaasia!” oli igatahes täiesti sobiv. kui etenduse lood olid (eranditega) rohkem lastepärased, siis muusikaline taust pakkus palju ka mulle. lihtsalt lapsed ei pruugi kõiki neid täiskasvanute laule teada ja seoseid paika panna. kuigi see ei vähenda muusika väärtust ka laste jaoks, sest elav muusika laval on ikka elav muusika laval, etendusega hästi sünkroonis ka.
pärast oli komm, morss ja mängud.
loomulikult pileteid müünud ja pärast komme jaganud nö administraatori-tigu oli ka väga lahe. eks teoteatris peabki üks lahe tigu olema.
RM tahtis algul päris ülikonda panna, aga ma arvasin, et ei ole ikka vaja. nii oli ta siis ülikonnapükste ja valge särgiga, punane lips ja halliruuduline kootud vest lisaks. väga uhke oli niigi 🙂
kass rattas
see, et mulle nädala algul mingi hetk tundus, et mingid asjad on läbi ja mõni kohustus-pinge vähem, on ikka väga petlik.
põhimõtteliselt raban praegu umbes kolmel rindel, kui isiklikku elu mitte arvestada. rindeid võib olla kolm, aga projekte-tegevusi tegelikult rohkem. lihtsalt paari asja peale ei anna ma nö 100% auru, seega tuleb umbes kolm.
sel hetkel, kui sain mikros kaasaostetud toidu soojaks (Kopli kulinaaria, paneb igasugu poppide poekettide kulinaariale pikalt ära; aga mikros ma ei oska ikka soojendada, no ei soojene ühtlaselt, ka siis, kui segatavaid asju vahepeal segan), on mulle postkasti potsatanud kolm maili ja telefonil on kaks vastamata kõnet.
järgneva veerandtunni jooksul, mil üritan süüa, tuleb veel kolm telefonikõnet, paar maili (okei, need kannatavad viis minutit) ja korra tuleb liftiga sõita alla ja siis tagasi.
oma edasist päevakva kirjeldasin sõbrannale just nii: ‘ma lähen mingi tunni pärast ära, trammiga koplisse lapse järgi, siis trammiga tagasi siiasamma peaaegu, laps ujuma, siis on mul üle tunni aega, 6st sinna, korjan ta ära, mingi noh, enne 7t oleme kodus.. õhtul, kui laps magama jääb, on **** töö teha’
tärnikesed on siin konkreetse töökohustuse asemel.
einoh, ise olen sellise elu omale valinud ju.
plusspoolele kannan selle, et mõni asi saab ikka tehtud ka 😛
töine tatihommik
hea unistus: viia RM hommikul aeda ja magada edasi. tühjagi.
kiire aeg ja tegin maili lahti ja nii see läks. töö. päris palju tööd juba tehtud. mailitsi, telefonitsi. ajuragistamist vahele. kui esimese pooltunni järel oli korra tunne, et saab veel pikali, siis veel veidi hiljem andsin alla ja tegin kohvi. siiani on see veel lõpuni joomata, sest näiteks telefonikõne ajal ei saa seda teha.
juurdlen, kas tekitada üks Fervex ka kohvi peale. see on üks väheseid seda tüüpi rohtusid, mida ma suudan juua: maitse ei tapa ja väga uimaseks ei tee ka. kuigi kindlasti on just siis selle vähese uimasuse kõrghetk, kui ma pean välja minema.
reaalsus ja unistus
nagu arvata võis, lõppes pinge tõbisusega. ehk, kui saad veidi pinget maha, annab organism ka järele. vara veel, mul on siiski piisavalt teha, et haige mitte olla. ehk siis pean jälle apteegitoodete kallale asuma, mitte lootma kodustele loodusvahenditele. nii et kohvi peale Fervex ja tööle.
vähemalt laps sai eelmisel nädalal end turgutada ja oma köhast kiirelt lahti.
aga jah, see va Kariibi meri, päike, soe vesi ja mõnus mojito või cuba libre mõlgub ikka meeles 🙂
P.S. siin käib vahel keegi Ettevõtluse Arendamise sihtasutusest, mis meenutab, et ma peaksin selle asutusega ka kontakti võtma. hetkel ei suuda kusagilt alata.