selleaastane jõulukohvik lasteaias siis ka läbi tehtud. rahvast nagu rohkem polnudki, aga müüsime suurema summa eest. hinnad olid endiselt sümboolsed.
minu viineripirukad said esimestena otsa. ma veel mõtlesin, et liiga palju sai.
jõulukohvik
Aasta: 2008
koogile!
ehk varane jõulukas.
hea kook oli, meesterahva tehtud pealegi 🙂
kuigi poole ürituse ajal tuli juba heeringaisu peale – sest magusaga oli varustatud küll, soolasega mitte 😛
sunnitud küünlaõhtule järgneb ikkagi peavalupäev
eile õhtul olime meie nende hulgas, kellel elekter ära käis.
mis siis ikka, tegime küünavalgusõhtut. pannkoogid küünavalgel ja laps rääkis mingeid fantastilisi lugusid mulle. omamoodi ulmet, noh.
pärast hakkasin talle pesemiseks gaasipliidil vett soojendama, kui mulle meelde tuletati, et veesoojendil on ju patareid 😛
enne päris ööd tuli elekter siiski tagasi.
täna on jälle peavalu ja ilmselt jälle ei aita ühest tabletist. aga ma ei taha end neid täis toppida ju!
ning päev tõotab kujuneda pikaks.
et homme jälle varakult tõusta ja lapsega trenni minna.
***
eilsest peavalust ei saanud ma lõpuks isegi tabletiga lahti. veidi leevenes, aga see oli ka kõik.
mul on hirm, et täna lõunaks olen ma samasuguses peavalus. hommikul ärgates oli küll parem, aga päris üle ei olnud.
aastalõpp, kiire nagu alati.
ma kulutan oma energia ära, teadmata, kust ma uut saan. ma lihtsalt ei vaata hetkest edasi. siis ei olegi see oluline.
mingid fotomõtted
eelmisel nädalal torkas taaskord pähe see mõte, mis on seal ammu olnud, aga mida ma pole väga konkreetselt teadvustanud vist.
vähemalt minu tutvusringkonnas on nii, et naissoost fotograafid hangivad vajamineva tehnika ja kasutavad seda. keegi ei osta eriti mingeid vidinaid niisama või ei vaheta nalja pärast midagi välja. tehnika on ja sellega tehakse tööd või siis mittetööd, vastavalt vajadusele.
mehed aga hangivad mingeid uusi asju, et ‘mängida’ nendega. vahetavad oma vidinaid tihemini ja üldse. neil on tihitpeale kapis fotoasju, mida tarvitavad üliharva. ma mõtlen, et sihtotstarbeliselt. aga ikka on vaja asju, et katsedada ja proovida. ilma tegelikut vajaduseta.
võib-olla see muidugi ainult tundub nii.
võib-olla on meestel lihtsalt rohkem raha ‘mängida’.
aga tulemus on see, et kui on valida, siis eelistatakse meesfotograafi. sest – ma ei tea, miks. tundub vist, et tehniline ala ja mees valdab paremini.
vahel on tahtmine oma kaamera päriselt nurka ära visata.
ostuvaba päev
täna on siis ostuvaba päev.
Allar avaldab oma arvamust sellise kampaania suhtes.
mina arvan, et selle päeva mõte polgi niivõrd see, et ühel konkreetsel päeval mitte osta kuivõrd tähelepanu juhtimine ostuharjumustele. kuigi ega üks päev, mis nagunii läheb enamikest mööda, väga palju ei muuda. aga kõik algabki pisiasjadest.
ilmselt küll majanduslangus on tõhusam meetod oma tarbimis- ja ostuharjumuste muutmiseks.
aga siiski tasub täna sellele kõigele mõelda korra 🙂
märtsilumi kummitusbussiga
meenutus märtsilõpulumest, kui sai veidi pilti ka tehtud.
külmad varbad
kaks autot olid otsutanud trammiteel mingi kokkupõrke teha. tore. rivis seisvaid tramme oli ikka päris mitu.
pool teed kooli läksime jala (loe: sumpasime läbi vee, sopa ja lume). üsna kohutav tegelikult. sõiduteed muide olid veel kõige puhtamad, kõige hullemad olid teeületused. läbi vee pidi igal pool kalpsama. teine ‘tore’ lõik oli kalamajas, kus kitsas kõnnitee oli libe ja räästast tuli vett peale. aga mujale ka minna ei olnud, sest siis oleks põlvini lumes olnud, brrr!
kooli jäi mu jüts selle peale hiljaks muidugi ja minu idee vahepeal tulla koju suppi keetma läks ka lörri. lihtsalt aega jäi liiga väheks.
varbad külmetavad siiani. päris koledasti.
koolitöö on viimistlemisel ja saab varsti välja prinditud. selgub, et mul on isegi heas seisus see. pooltel pole eriti midagi, nagu selgunud on.
muud tööd ka. paar asja, mis ma pean lihtsalt ära tegema. mingi hoog on sees, peab ära kasutama.
enne kui jälle see talveune-tunne peale tuleb.