tänane koolitus jooksis ajaliselt veidi umbe, aga muidu oli ka hea. vahest ehk Läti Statistikaameti-onu esitlus oli veidi nõrk või ehk siis ikkagi kogenud statistiku seisukoht. peamiseks Eurostati kasutamise probleemiks pidas ta seda, et inimesed ei ole kursis sellega, mida nad otsima peavad. hea küll, ilmselt see on osade probleemise põhjus, aga tegelikult on see ikkagi mittekogenud kasutaja jaoks üsna keeruline süsteem algul. jah, meile klõpsiti seda seal ka täieliku iseenesestmõistetavusega, aga ei olnud jälgidagi lihtne 🙂 kuigi jah, eks see tuleb kogemusega. samas püüdis see onu sellest kogu aeg üle libiseda ja jäi enda juurde, et inimesed ei tea, mida nad otsivad.
grupitööd olid väga head ja kasulikud. juba selleski mõttes, et siis olid sunnitud teiste inimestega rohkem suhtlema. st, mitte-eestlastega ka. sai kuulda teiste mõtteid ja kogemusi ja ehk mõne sellise kontaktigi, mida hiljem töös vaja läheb.
hästi naljakas oli muidugi see, kui tagasi Eestisse sõites ja juba üsna Pärnu lähistel, kus ülejäänud seltskond peale minu maha läks, selgus, et üks osaleja oli mu füüsikapraksi õppejõud 😛 seda ma jõllitasime mingi hetk, et nagu oleks kuidagi tuttav nägu, aga nimi küll kohe ühendust ei tekitanud.
igal juhul hakkasime arutama, et äkki ma saaksin oma lõputöö tema juhendamisel teha. ka vajalik asi ju.
ma ei saa üle ega ümber söögist. kursuse tagasisidet kirjutades ei olnud ma ainus, kes ütles, et liiga palju süüa. me sõime täna lõunal Il Patios (jajaa, meil on see Tallinnas ka), nii kella 2-3 vahel ja noh, ma loodan, et homne hommikusöök läheb mulle sisse.
suupisted olid koolitusel ka kogu aeg laual. eile saime kolm korda päevas süüa, täna kaks (no õhtuks kodus ju). mingid suured portsjonid kogu aeg.. oeh. ma ei kurda oma isu üle üldiselt, aga no see oli ikka üsna liig. kuigi jah, näljas oleks ka olnud kole olla.
no ja muidugi ei saanud ma mainimata jätta sedagi, et see koht pole ei itaallaste oma (nagu nad mõtlesid), vaid suur raha läheb hoopis ameeriklastele. ning muidugi soovitus, et BEF kui keskkonnaorganisatsioon püüdku valida ikka kohalikke söögikohti. pärast olin mures, et äkki läksin liiale?
ja üldse oli mul tunne, et meile sattus hea töögrupp kokku ja meie grupitööd olid kõige paremad ja eriti täpselt kirjeldusele vastavad 😛 okei, ilmselt on see väga subjektiivne. lisaks oli meie töö täpselt ‘minu’ teemasse ka ehk tarbimisest. ja see paistis siin-seal silma ka, väidetavalt.
aga olgu, homme kooli.
Aasta: 2008
Riia III
koolitus on hea. absoluutselt rahul olen. meid ei ole väga palju ja teeme grupitöid ka, reaalselt. lausa veidi kahju on, et nii lühidalt ja kontsentreeritult.
muidugi ei ole kogu see asi Malmöga võrreldav ja ma ei võrdle ka, et kui palju ma kummastki saan. eks mõlemast ikka midagi.
söödetakse meid siin hästi, isegi väga hästi. lõunale minnes polnud kõht kaugeltki mitte tühi, nii et tootsin Fazerile kasumit – toidutalong oli mingile summale, ma kasutasin sellest vast poole ära.
kohapeal on ka mingit näksi + joogid kogu aeg. ja õhtusöök oli mingis vanalinna restos. udubeen, ma ütlen.
alla nii küll ei võta 😛
Riia on ikka suurlinnam kui Tallinn. naljakas. või tundub mujal alati parem? ei, tegelikult mitte, sest Riia on suurem ju.
ja suurlinnades on midagi, mis mulle meeldib. mingi teistmoodi elu.
kolmveerand kümne paiku tuli mulle tänaval vastu pruutpaar väikese saatjaskonnaga: lühike ümarik tumedajuukseline mees ja pikk blond pruut. kusagil veidi eemal istusid kaks kutti, suitsud suus ja põristasid trumme, mingeid konkreetseid rütme (ei, nad olid täiesti eraldi, mitte pruutpaariga seotud). selline veidi sürreaalne hetk, mil mul oli kahju, et pole kaasas korralikku fotokat (no ma olen nii palju Riias käinud, et võtsin aint seebika kaasa), kuigi selles hetkes oleks video isegi veidi parem olnud, vist. või ma ei tea.
paremalt tuleb kuskilt söögikohast vaikselt pehmemat klubimusa, vahetult ees on kamp purjus inglise noormehi, kes talutavad oma kõige jalutumat (loe: täis) sõpra, siis korraga õnnelik noorpaar ja nende tagant trummipõrin. keset Riia vanalinna.
seda ei saa lihtsalt kirjeldada.
kusagilt läbi muude tänavahäälte kostub see trummipõrin vaikselt mu aknast ka sisse.
hotellil on kolm tärni ja mu tuba on suur. mul on oran˛ santehnika 🙂 ja ma ostsin omale oran˛i allahinnatud kaelakee.
mul on kahju, et ma ei saa siia jääda kauemaks.
P.S. jalad. tegin väljamineku. enamik allahinnatud punaseid tänavakingi (Clarks, Marco Tozzi jms normaalsed firmad) olid nubmer 40. ma ei hakanud siiski minema selle peale, et olgu suurem ja ärin pärasst maha. täna sain Origost siis 38,5 Capriced omale, punased, kvaliteetsed, nunnud. eks nõuavad ka natuke sissekandmist muidugi, aga vähemalt ei pea ühtedega kogu aeg olema.
see on see väsinult pakkimine :S
Riia II: mu vaesed jalad
plaastririba võtsin kaasa, kääre mitte. geniaalne.
siit lahkudes kõnnin nädal aega ilmselt kätel.
väsinud peast kotti pakkida ei ole väga fun. vahtisin hommikul koti täiesti ebaloogilist sisu. see kaks päeva saab hakkama küll, oleks vaid teised jalanõud ka.
ja ma ei oska sellel arvutil wifit lihtsalt välja lülitada.
Riia I
Riia on lausa inimlik.
korralik hotell kesklinnas, suur tuba ja vann ja lisaks olen ma üksinda ka veel 🙂 üle tee on mingi õlletuba, mis pakub täiesti head meeleolumuusikat, mis aknast mulle ära kostub.
varusin natuke süüa linna pealt ja nüüd kinnitan keha. varsti voodisse ja hommikul siis asjalikuks.
tahaks sellest koledast üleväsimusest juba lahti saada.
autovaba päev
millal küll meil oleks Balti jaama (või mõne teise raudtejaama või bussipeatuse) juures analoogne pilt.. ?
kiire visand kodusest vahepeatusest
päris hull, kui kahe reisi vahel on umbes poolteist päeva aega Tallinnas olla. reaalselt küll veidi rohkem, aga ma ei loe eilset õhtut sisse.
suure osa tänasest ja homsest teen tööd ka.
eelmise reisi asjad said hommikul lahti pakitud, et täna õhtul jälle kott ära pakkida ja homme tööle kaasa võtta ning sealt otse järgmisele sõidule põrutada.
Riias vähemalt ööbime mingis korralikus hotellis vanalinnas ja koolitus toimub ka seal lähedal. süüa antakse ka. nii et mingit hullu ringijooksmist ei toimu vähemalt. hea seegi.
RM on mu vanemate juures ja ema on haige, nagu selgus. nii et mul nende pärast ka mure. jah, nad toimetavad ja teevad, aga ma tean ju, et lapse kõrvalt haige olla ei ole väga lihtne. muidugi on hea see, et poiss on nii suur, et tuleb toime ilma suurema kantseldamiseta. aga siiski, lapsega on mingi vastutus ja kõik.
igal juhul jään ma selle pooleteise nädala eest vanematele suure tänu võlgu..
Malmöst on ka veel kirjutada küll ja küll, aga kui ma seda lähiaegadel ei tee, siis tulevad uued muljed peale. ma ei tea, kuidas selleks aega leida.
osa sellest, mis ma tahan kirjutada, ei olegi ehk otsesed kogemused, vaid pigem süntees sellest, mis ma sealt sain.
aga võib-olla ongi hea, et natuke settib see asi.
kõige selle vahele õnnestus mul hankida omale uus mobiilikotinuga 😛 üldiselt samasugune mudel, nagu olemasolev, aga ühe lühikese noa asemel on küüneviil. väga tore, hirmus rahul olen. väike brändireklaam ka juurde, Victorinoxiga tegu, et ikka kaua vastu peaks.
et milleks selline asi? mina ka ei tea. igal juhul olen ma seda päris palju kasutanud seda selle aasta jooksul, mil mul üks analoogne on moblakoti küljes rippunud.
vähem kui 24h pärast olen jälle teel..
vahelduseks kodus ka
saabusin koju. kaks ööd saan siin olla, siis jälle ära.
ma sain lõpuks aru küll, miks kohalik pererahvas oli hämmastunud, kui meie lennujaamaks Malmö oma ütlesime. nemad mõtlesid ikka väga kaua, et ma peame Kopenhaagenit silmas.
täna laks Malmö lennujaama üks buss nii, et me olime 2,5h varem kohal (ja tegu on ligikaudu Tallinna lennujaama suuruse asjaga) ja teisega oleksime ilmselt check-in’i väga napilt jõudnud ära teha (kuna lend hilines, siis ilmselt väga hull ei oleks olnud siiski). Kopenhaageni Kastrupi lennujaama käivad rongid oluliselt tihemini 😛
lisaks on Rootsis isegi lennujaamades wifi tasuline ja üldse mitte odav. meie eestimaise wifindusega harjunud inimesel on seal päris raske. eriti, kui oled tõsiselt arvestanud seal tööd teha. õnneks ma sellega arvestanud ei olnud, nii et ei olnud probleemi. eile lausa ei tassinud läpakat kaasagi.
kirjutaks veel ja veel, aga väsimus on.
hommikune massaa˛ jääb ära, kahju. samas tähendab see, et ma saan magada kasvõi lõunani 🙂
RM-ist tunnen veidi puudust. aga kuna ma pole ka sel nädalal eriti kodus, siis ma ei näe teda veel umbes nädal aega..
Malmö III
täna hommikul oli törts vihma ka. aga õnneks tõesti vähe.
jalutasin raudteejaama hommikul ja tegin mõned pildid. näiteks rootsi ainukesest suhkruvabrikust (mis kuulub taanlasetele). ja veel mõned.
enne jaama märkasin kenade valmis õuntega puu. asus aia ja tee vahel. piidlesin aias toimetavat onu ja sakutasin paar õuna (koos veepiiskadega) alla ning panin omale kotti. päris head õunad olid 🙂 homme peab kaasa mõned võtma, pika päeva jooksul kuluvad ära.
sellesama ühe rongpiletiga sain teha vahepeatuse Lundis ning istuda Malmös ümber linnaliinibussile, ilma juurde maksmata. väga mugav. ilmselt Tallinnas ja üldse Eestis ei ole maailma kõige kehvemad ühistranspordi piletisüsteemid (isegi moblaga saab osta), aga arenguruumi on ikka kohe kõvasti.
tänased teemad valisin kergemad. vaatasin keskkonnasõbralikku moodi ja siis kuulasin ühte loengut muutuste kohta Baltikumis, koos fotoprogrammiga.
paraadist hoidusime kõrvale. ei tõmba kuidagi marssima tänavale koos hulga inimestega, kelledest suur osa kuulutab plakatite ja muu sellisega oma vastuseisust mingitele asjadele. ma olen nõus tunnistama, et ehk mul puudub seda tüüpi kodanikujulgus – või siis ei pea ma seda lihtsalt vajalikuks.
kui see mass lõpuks valgus sinna, kus pidi kontsert ja pidu algama, mõtlesin ma, et peaks hakkama hoopis võitlema valikuvabaduse poolt 😛 sellest igasugustele asjadele vastu olemisest sai veidi palju selle mõne päevaga. lihtsalt näha enda ümber nii palju inimesi, kes vastandavad end aktiivselt, on väsitav.
kuigi jah, päris palju on asju, millega ei saa nõus olla ka. mina igatahes ei tea, kus on lahendus.
fotoka aku sai tühjaks, täiesti ootamatult. ma ikka arvasin miskipärast, et see peab kauem vastu, noh, umbes nagu suurel kaameral. aga ei midagi. seega jääb hulk turistipilte tegemata. millest on veidi kahju ka. aga parata ei ole midagi.
homme õhtul saab koju lõpuks. aga see ei tähenda olulist võimalust puhata ja aega maha võtta.
Malmö II
tänane sotsiaalse disaini seminar mõjus mulle märksa paremini kui eilsed toiduteemad. jah, toiduteemad on küll huvitavad ning vajalikud, aga kukkusid kuidagi sedasi välja, et iga tüüp ajas mingit oma rida. võib-olla oli muidugi probleem ka puudulikus keeleoskuses. ma isegi ei tea, kas minul või esinejatel. kusjuures probleemid ja teemad, mida arutati (toiduhindade tõus globaalselt ja selle põhjused, nn. toidusõltumatus ja lokaliseerimine) on kõik täiesti aktuaalsed. aga läheneda asjale jälle omakorda ühelt poolt bürokraatilkult (teeme nüüd mingi assamblee või ühenduse või midagi, mis hakkab võitlema põhjustega) ja teiselt poolt end vastandavalt (oleme kellegi-millegi vastu ja võitleme muudkui) – no ma ei tea.
disainiteema lähenes asjale teistmoodi. ma ei räägi siin väga pikalt, ei hakka praegu märkmeid välja otsima ja refereerima.
algul, tutvustust lugedes, tundus, et aasi jääb kuidagi rõivakeskseks, aga õnneks see nii ei läinud, kuigi enamik esinejaid olid vähem või rohkem moe või rõivatööstuse taustaga. aga jutt jõudis lausa sotsiaalsete teenuste disainimiseni välja.
ning nende jutu käigus tuli ka välja, et millegi vastu võitlemine ei ole väga arukas. omamoodi mõjub see ju just selle reklaamina, mille vastu võideldakse. olulisem on aru saada asjast, mille vastu ollakse (või pigem: mille poolt ei olda), tungida nö juurteni ja üritada seda asja teistmoodi lahendada, ilma end otseselt vastandamata.
see lähenemine on märksa positiivsem.
aga sellest seminarist on mul plaanis ka veidi pikemalt kirjutada.
Malmö ja üldse Skane ühistranspordi piletisüsteem tundus algul maru keeruline. reaalselt on asi päris lihtne ja me kasutame juba mingeid pea kõige odavamaid variante. liikleme üsna vabalt. tegelikult pole ju Malmö mingi hiilgasuur linn ning täna linna sees me transporti ei kasutanudki. lihtsalt korraga olidki kõik vajalikud kohad käe-jala juures ning ma pidin veel aega parajakski tegema.
selle käigus sattusin ka kahte vanakraamipoodi. ilmselt olid mingid misjonipoed olemuselt, ma ei hakanud uurima. riided, mööbel, köögiasju ja kõike muud sellist. korralikud ja puhtad asjad korralikes ja puhastes kaupluseruumides. meie UKK ei saa lähedalegi. need poed, mis Rootsist vanakraami toovad ja meil müüvad – noh, veidike ehk sarnanevad neile siin. ehk tuleb see kaubavalikust? 🙂
ma ei teinud Malmö kohta mingit olulist taustauuringut, enne kui siia tulin. polnud õieti aegagi. tegelikult on üllatus, et see on ikka Tallinnast oluliselt väiksem linn. sest linnas ei taju seda küll kuidagi. aga praegu torkas Tartu pähe – Tartu ei tundu ju ka nii kole väike midagi, ning Tartust on Malmö ju suurem.
igatahes on siin kõvasti kaubandust, kõvasti inimesi ja kesklinn on õhtulgi rahvast täis. ei peleta saabuv sügis ka inimesi tänavakohvikutest – soojendused on väljas ja muudkui istutakse. jah, kui mõistlikuks ma sellist õue soojendamist nüüd pean muidugi..
no ja rongid. see teema, mis paneb mind Eestile mõeldes sügavalt nördima. nagu ikka, käib siin ronge palju ja tihti. hea küll, meie ööbimiskohta kord tunnis – aga olgem ausad, Eestis pole neid külakesi kuigi palju, kuhu rong nii tihedalt käiks. ma ei hakka praegu plaane otsima, aga ega seda vist ei ole, et ma tean, et iga xx.53 väljub linnast rong minu kodukülla. nii praktiliselt ööpäev läbi.
Kopenhaagenisse käivad rongid siit tihedamini kui keskmine Tallinna linnaliinibuss. isegi kui meil käivad bussid üle 3 korra tunnis mingitel aegadel, käivad õhtul need ikka väga harva. erinevalt nendest rongidest.
Öresundi silda, kust rongid üle sõidavad, nägin vaid lennukist. tegelikult tahaks sinna veidi lähemale ka sattuda ja noh, vähemalt mingi seebikaklõps ära teha (ma ikka tunnen puudust suurest kaamerast ja enam ei tule niimoodi reisile). HSB Turning Torso tahaks ka lähemalt ära näha.
eks vaatab, palju jõuab.
aga nüüd peaks küll ka magama kerima. mõte läks just praegu lukku.
Malmö, I
pole see välismaal tasuta wifi leidmine nii lihtne midagi. isegi siin kusagil kaubanduskeskuses ei saanud ma sisse sellesse ametlikku wifisse, vaid mingisse suvalisse turvamata võrku :O
Malmö on siis see koht, kus juba 24 tundi olen olnud. endiselt pooltõbine, aga sinna pole midagi parata.
selline kohati päris tüüpiline skandinaavia linnake. tulles siia Euroopa Sotisaalfoorumile, on muidugi üllatuseks, et üldises linnapildis ei kajastu see küll mitte kuidagi. arvaks ju, et piisavalt suur sündmus ja linn bännereid-reklaame täis. ei midagi. seal linnaosades, kus üritus toimub, küll veidike leiab infot.
eile käisin paaril toiduteemalisel seminaril. keskkond ja toit siis. toiduhinnad, valikud, miks asjad on nii nagu on ja toidusõltumatuse teemad. päris huvitav, kuni tõlkeprobleemideni ja seeläbi mõistatamiseni, et mida küll türgi keeles kõneleja rääkis.
täna plaanin minna sotsiaalse disaini üritusele. see on ka selline põnev teema, millest meil pole eriti räägitud. ja siis vaatab edasi.
mis veel: tuulegeneraatoreid on siin päris tihedalt. eriti siinapoole lennates oli seda hästi näha. mahetoitu saab suvalisest Konsumi (siin siis Koop) poest pea kogu toidulaua ulatuses. Kopenhaageni vahet käib rong tihedamini kui meil mõni linnaliini buss. linna peal ringi vaadata ei ole eriti jõudnud, tahaks selleks ka mingi aja haarata. elame ühes väikeses kommuunitüüpi elamises Lundist veel põhja poole edasi, seal on üks mõis, kus üüritakse vanu töölismaaja ruume välja ning seal on üks lahe eesti pere (aitäh Marile, kes meid kokku viis), kes siis jagab seda elamist veel mingi hulga rootslastega. aga meile leiti kohad elutoa põrandal.
kokkuvõtteks oleks rahul. kui foorum võib-olla ei ole päris see, mis ma lootsin, siis mingi kogemuse saan ikka.
ahjaa, vahepeal tunnen ikka, et seebikarp ei ole päris pädev minu pildistamisvajaduste rahuldamisel.