et ma olen nüüd siis tagasi. tegemist on kuhjunud ja järgnevad paar päeva on ka sisustatud.
ma pean jälle midagi ette valmistama, välja mõtlema, logistikaga tegelema. brrrr! nii palju siis puhkusest. seda puhata ja mängida aega on nagu liiga vähe.
peangi minema mingi paberimajandusdega sahmima.
vannis tahaks logeleda.
ja magada.
Kuu: juuli 2008
metsas ära
jään siia kauemaks kui planeeritud, sest mõnus on. võimalik on ka õnneks.
kuigi oleks olnud võimalus täna õhtul Tallinna ära saada. millel oleks ka omad plussid olnud.
homme on nüüd vaja veidi töiseid asju siin teha – aga see on ikka teine asi kui linnas.
Marjasoos
kõik on teistmoodi kui varem. hoovile kerkib uus maja, meie “tavalises” toas on ehitusmehed ja õues lõugab SkyPlus. õnneks vaid tänase õhtuni.
RM läks perepojapojaga kuuri katusekambrisse ööbima, aga öösel kella 4 ajal hakkas neil seal maru külm ja lõpuks maandus ta ikka minu juurde. aga päris mõnus oli, et poisid kahekesi normaalsel ajal eraldi magama said.
kuna täna ehitusmehed lähevad puhkusele, siis vaatame, mis ööseks orgunnime. kas poistele posu tekke kaasa või kuskile mujale. sest nad saavad kahekesi kenasti hakkama, hoolimata oma vanusevahest.
mina, nagu ikka, hakkan kohe koristama ja süüa tegema.
sest nagunii ma unustasin päevitusriided maha ja teisalt ei kipuks seal ehitusmeeste rõõmuks poolepaljalt koperdama nagunii. kuigi metsaalune on maasikaid ja metsmustikaid täis. kukeseeni leiaks ehk ka. ja kausitäis murakaid on samuti laual 😉
õhtused täpsusharjutused
relvadega puutusin ma lähemalt kokku pubekaeas, kui mu ema töötas lasketiirus. lihtsalt valvurina. aga aeg oli selline, et ikka sai laskma, kui omal aega ja tahtmist oli. ega ma palju käinud, aga suutsin piisavalt muljet jätta, et mind tollasesse TSIK-i üritati püstoli peale meelitada. olin laisk, mugav ja teise trenniga (siis veel) seotud ning jäin kodu kõrvale kooli edasi.
hilisemad kokkupuuted on olnud kaootilisemad. aga ma siiani naudin, kui saand vahel relva käes hoida. ei midagi militaristlikku selle juures. ma ei talu sõda ja ma oleksin täitsa rahul, kui maailm oleks relvavaba. aga kui nad juba olemas on, siis võib ju mõnega nendest sõber olla.
sportpüstolist ma muidugi niimoodi kahe käega ei tulistanud. aga see on õhtul, üsna väsinuna ja siis tundus selline ‘politseiasend’ parem.
oma laskmiskiirusega ma millelegi ei pretendeeri. tihedusel pole siiani väga viga 😉
muuhulgas aitab see tegevus vahel ka pingeid maandada. ainult väga ärritunult ei tasu vist laskma minna 😛 ikka siis, kui oleks rahunenud, aga pinged sees peidus. saab välja tulistada. noh, muidugi mitte vastu liiklusmärke ega üldkasutatavas kohas 😉
igapäevast relva ma kindlasti ei soovi omale ja ilmselt kedagi maha kõmmutada ei suudaks nagunii. aga sportlikus mõttes väike õhupüstol – miks mitte?
ja RM-ile peaks ka õpetama, kuidas tegelikult relva suhtuda.
loomulikult ei ole pilt taaskord minu tehtud 😉
paari lausega juttu vahele
peaks mainima, et kehvema tuju päevad mõjuvad tööviljakusele kuidagi hästi. sest siis ei taha nagunii midagi teha ja teen pigem tööd. kuigi veidi sõltub ka, et mismoodi täpselt kehv on.
nädala lõpul pean kätte võtma ja vajalikud projektiasjad joonele viima. need kõik mis on. et mitte hätta jääda ja oma vahepealsed lisarahasüstid kätte saada.
aga ma loodan seda teha linnast väljas 🙂
Noarootsi oli muide väga värskendav. kahju, et üritus nii lühike oli lausa.
ma oleksin jalgratta alla jäänud
olen mina siis Pärnu maanteel Laste Maailma ees üle tee astumas. veendun, et vasakult tulevad autod on kõik hästi kaugel ja hakkan oma esimest sammu kõnniteelt tegema..
… kui kihutavad mööda sõiduteed paremalt kaks jalgratturit ja tuhiseb minust mööda. omavahel rääkida karjudes, nii et üks neist ei vaadanud isegi ette mitte.
aga kui ma oleksin sekundi murdosa võrra varem astunud?
ma pooldan küll jalgrattaga liikumist linnas ja mul oleks hea meel näha, kui jalgrattaid oleks Tallinnas liikvel rohkem. aga elementaarseid reegleid peaks ikka jälgima!
kokku-lahku ja muud grammatikat :P
mina, tuntud tüpograaf ehk hooletusvigade tegija, võiks muidugi vaikida grammatika koha pealt.
ja mis puutub hooletus-kiirustusvigadesse, siis nende kallal ma ei virisegi. need on muide reeglina päris kergelt äratuntavad.
aga viimasel ajal on jubedalt silma torganud kokku-lahku kirjutamine. on sõnu, millede puhul võib nii ja naa, ilma et see silma riivaks. aga teatud olukordades on ikka kindlad reeglid. vot, jälle, ma ei ole grammatika teoorias väga tugev, nii et pean näidetega seletama.
mis riivavad minu silma, on sellised asjad nagu:
suhtlus fraasid
pilditöötlus programm
…
saate ju aru küll mida ma mõtlen?
et need on sellised näited, mille puhul minu meelest ei tohiks üldse kahtlusi tekkida, kuidas kirjutada. sellega, et gi/ki liidet ei kasutata õigesti, olen ma peaaegu harjunud. aga sellise lahkukirjutamisga veel mitte 🙂
kurat, ma olen tüdinenud..
sellest, et ikka kerkib tööl mingeid imelikke asju üles. jälle ja jälle.
raske on töötada, kui tegelikult ei ole ülesanded täpselt fikseeritud.
sain praegu ühe maili (mitte ainult mina, kogu kollektiiv), kus oli kirjas üks puudus meie töös. see ei olnud üldse minu pihta. aga igal juhul saatsin ma vastuse, kus ütlesin, et mina enam ei teagi, mis on meie kohustused ja mis mitte. sest ma ei teagi mõnede asjade puhul. neid ei ole fikseeritud kusagil. nii et ma pean iga kord küsima või oletama midagi.
üleüldse on täna selline natuke kuri tuju ja juhe koos.
