digifotograafia miinused

suvehommikune linn on üsna tühi. tavaliselt poole kümne ringis on ikka mingi elu, täna oli kõik nii tühi. ainult sadama poolt valgus turiste linna suunas.
lõunal on kohalikke ka juba liikvel ja turiste on vähegi vanalinnapoolsemad kohad paksult täis.
digifotograafia tagasilöök: ma vist olen ühed pildid ära kustutanud mälukaardilt, teadmisega, et kopeerisin arvutisse ära. aga ilmselt ei kopeerinud. õnneks on tegu väheolulise asjaga. siiski..
negatiiviga sellist asja ei juhtu.
üldse on sellest digiuputusest kuidagi suhteliselt siiber. fotograafia kui selline devalveerub. õnneks on sellest hoolimata siiski ka häid pilte olemas. ikka neilt, kes on kogu aeg häid teinud + normaalne väike juurdekasv. et see suurenenud pildihunnik ei ole suurendanud head pildistajate hulka. küll aga netis leiduvate kehvade piltide hulka. aga mida tahta, kui on inimesi, kes arvavad, et netialbumid on parimad kohad oma digipiltide arhiveerimiseks. kodus riiulil olev perealbum oli ikka parem – seda ei saanud kogu maailm vaadata. ning üks film jõulust jaanini ja teine jaanist jõuluni tekitas ka vähem jubepilte. lisaks pidi siis ju enne pildistamist mõtlema ka. mitte et hoiad päästikut all ja vaatad, mis tuleb.
nojah, aga et mida ma ise teen? netti küll pilte ei arhiveeri ja teen mingi valiku, aga eks ole mulgi neid avalikkusele kättesaadavaid pilte, mis mitte millegagi ei hiilga..