sel kenal hommikul, kui ma ostan kohvi kaasa tööle siis lõpuks, on sekretär puhkuselt väljas ja kohvimasin töötab 😛
täna õhtul olen hernetakso ilmselt. kesklinnast Mähe taha, siis linna teise otsa Õismäele ja lõpuks koju. sest muidu lähevad herned raisku ja nimelt on laps ja herned linna eri otstes.
einoh, muidugi tuleb kaks minutit hiljem mõte, et kui ma ikka ise täna ei suuda nii palju liigelda, siis saab linna ühest otsast herned kesklinna homme hommikul ju lasta tuua. jääb vähem seiklemist.
Kuu: juuli 2008
kohv, tulirebane ja bikiinid
sõin oma tööle kaasa ostetud salati ära ja lootsin, et kõik on hea. no ei ole. sekretär on puhkusel ja kohvimasin veest tühi ja keegi ei saa või oska seda täita kah. lisaks kuluks tükike magusat ka ära. olgu see peale kaheksat või rummikoogike või midagi. kohviga muidugi. aga pole magusat ka. sest ma ei ostnud. sest ma arvasin, et pole vaja. ja isegi kui ma võtaksin kätte ja tooksin selle magusa, siis ma peaksin kohvi ka tooma. sest ilma kohvita ma ei taha ka. nokk kinni – saba lahti.
aga ma ei viitsi siit veel kord kusagile koperdada. parem halan blogis. sest see on märksa lihtsam (mitte)lahendus.
P.S. kodus ma muidugi upgradesin oma Firefoxi ära ja nüüd jälle mingid pluginad ei tööta. TabMixPlus kaasa arvatud ja see on nii rõve, et ma pean akende vahel kerima ja ei näe hoobilt, mis mul lahti on. noh, akende listist näen küll ka. aga selle jaoks pean ma jälle hiirt liigutama. ilmselt on mingi shortcut ka olemas, aga ma pole vaevunud miskipärast seda selgeks tegema. tegelikult mulle meeldivad shortcutid märksa rohkem kui hiirega siiberdamine.
P.P.S. ma ostsin oran˛i moblakoti omale (et olla aus, siis eile sain omale oran˛i raamiga päiksekad ka. ja nädal tagasi Anttila poest Viljandis oran˛id Karhu Originals tossud, allahinnatud!). vana punane läheb pessu ja siis kärab veel veidi ilmselt. aasta on siis see aeg, millega ära kulub täiesti. kusjuures ärakulumine meenutab eilses mingis seltskonnaajakirjas olnud juttu ee.. Airi Ojaveega vist, kes ütles, et ta kuluvad bikiinid veerandi suvega läbi. et pleekivad ära või nii (seda ma lugesin täna, sest mind ikka vaevas see küsimus, et kuidas need tal ära kuluvad küll. ühe tuttava mõte, et äkki suusariiete all kuluvad kiiremini, ei tundunud päris hästi klappivat veerandi suvega). huvitav, kus ta küll suvitab?
ellujääja
lugesin CV eileõhtust sissekannet ja see lõi mind pahviks. miks ma pole ise nii lihtsa asja peale tulnud?
kui panna kogu oma energia ellujäämisele (olgu see füüsilises või vaimses mõttes), siis polegi võimalik selle kõrvalt midagi üles ehitada. või juba ehitatut korralikult hoida.
sest just nii on see tiominud ja ma tean seda. aga ma pole iial mõelnud selle peale niimoodi või üritanud-osanud sõnastada.
kuigi, ellujäämisinstinkt on mul väga tugev, nii et küllap ma jõuan selle ellujäämisega (ja selle juures mingite muude asjade kadumisega) kokku puutuda veelgi.
Vincenti šokolaadikook
Vincent on üks Tallinnas elav prantslane ja tema seda retsepti levitas. Natuke nagu Tarte au Chocolat, aga mitte päris (vähemalt mitte need retseptid, mis mulle ette on jäänud, aga igas kubermangus tehakse toda ka ju ise moodi).
150g tumedat šokolaadi
125g võid
200g suhkrut
4 muna
200g jahu
4-5 tl küpsetuspulbrit
Sulata šokolaad koos võiga leiges kohvis või vees. Sega, lisades samal ajal ülejäänud komponendid. Küpseta ümaras lahtikäivas koogivormis 45 minutit 180° juures.
mõtted kodu ümber
tööl üle 10 päeva taas.
korrus on üsna väljasurnud. meie koridori mööda kõige tagumine uks on ainus, mis lahti on ja nii ma võtan sekretäri asemel vastu kirju ja pakke. milledega ma ei oska midagi peale hakata.
nädalavahetusel vaatasin kodus ringi ja avastasin taaskord, et mul on ruumipuudus. mul on vaja hoiuruumi ja korteris pole seda kusagilt võtta. kuidas mul on nii palju asju?
eilegi loobusin mõnedest. sõbranna, kes sätib omale linnaelu sisse, maaelu kõrvale, sai mu köögist päris korraliku noosi. mina loobusin hulgast oma vanadest kuivainetest koos karpidega tema koera kasuks.
ja RM tahab endiselt oma tuba.
kas ma olen suuteline tegema ümberehituse tubades ning keldri korda ja tekitada sinna mingi hoiuruumi või peaks tõsisemalt mõtlema linnast ärakolimise peale?
mõlemal juhul on piirav tegur eelkõige raha. ühel juhul koliks seda rohkem ja teisel vähem. aga kuluks ikka.
pesumasin hakkab ka ikka täitsa üles ütlema.
öö uitmõtted
lõpetasin oma öise töö, täna nii hilja.
see öine pilt, mille ma oleksin tahtnud siia panna, ei ole minu arvutisse jõudnud. nuuks.
aga öö on täis mõtteid ja tundeid. mida ma järjekordselt tapan ja tapan. kuni ma olen piisavalt väsinud, et voodisse kukkudes uinuda. tegelikult ma olengi. aga ma siiski kardan seda ööd.
’imelik on magada siin üksi, kui sind ei ole’.
hajuvad sõnad kusagilt.
ma ei oska varsti kellegagi koos magada. sest see tähendab hommikusi lahkumisi ja teadmatust, millal on järgmine öö mitteüksi. isegi siis, kui ma arvan, et ma seda tean, ei tea ma tegelikult.
see meenutab mulle seda, et teleturu reklaamitud leheimur imebki kuivi lehti siledalt põrandalt, nagu reklaamis näha on. me lihtsalt ise fantaseerime juurde, et imeb muru pealt ja niiskeid lehti ka. see süsteem toimib elus igal pool. me ei näe kosmoselaeva, sest me ei taha näha. elevanti on kõige lihtsam peita. ja nii edasi.
“Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju,” ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. “Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju,”
see kõik mahub ühte peopessa suletud öösse.
meeldetuletuseks
pidin selle ka kirja panema, et:
soov hetkes konflikte vältida ja kõikidega hea olla lõpeb sellega, et konflikte on õhus rohkem ja hea pole kellelgi. ning rohkem kannatavad ikka need, kes on lähemal. as usually.
ehk siis alati tuleb teha valik, kellega ei taha üldse konflikte ning tuleb õppida ‘ei’ ütlema. sellest on kasu, kuigi algul tundub see väga kole ja hullupööra konflikte tekiteav. aga inimesed harjuvad aja jooksul sellega, et sul on isiklikud soovid ka ja ei ole kõigi lükata-tõmmata.
ma olen selle aja jooksul ära õppinud.
raudteemõtted
ma sõitsin täna hommikul rongiga ja see tekitas jälle väga mitmesuguseid mõtteid. kaduvatest asjadest.
näiteks et vanasti olid rööpaseadjad sellised füüsiliselt kohalolevad tüübid, kes siis keerasid neid pööranguid. ja olid vagunisaatjad ja korras jaamahooned ja rongid vist käisid tihedamini ka.
veel varem oli kitsarööpmeline raudtee, mida oli märksa rohkem kui seda ‘suurt’. ja mul on hullupööra kahju, et see viimane omal ajal maha kisti. sest kui see oleks olemas veel, siis saaks siiani paljudesse kohtadesse rongiga (ehk), nagu mujal Euroopas.
aga meil on kõik raudteega seotud kuidagi – kaduv. kuigi teisalt, mingeid nn kiirronge ju tekitatakse. aga kuni meil on ikka needsamad vanad suured rongid, näib kõik nii mõttetu.
ja uusi liine ehitada ei õnnestu nagunii, isegi siis, kui selleks raha leida. sest mittekeegi ei taha ju, et mingi rong tema elamise lähedalt mööda läheks. jah, autorahvas nagu me oleme, ega enam ei harjuta inimesi naljalt rongile ümber. kuigi kütusehindade tõusuga – mine tea.
aga see on utoopia nagunii, sest meie rongiliiklus on nagu on. diiselrongid käivad harva ja elektrirongidega on kaetud ju ainult paar suunda.
ning kergematest rongidest võime edasi ilmselt unistada.
Haapsalu raudtee üleskiskumine oli ka kuritegu minu meelest.
aga rööpasedjad istuvad nüüd kusagil arvuti taga ja vagunisaatjat olen näinud ainult Türil…
tegelikult oleks siin mingi pildi aeg, ammu juba. aga täna ei jaksa enam panna.
lolcat test
Daki juurest leidsin.
Your result for The Which Lolcat Are You? Test…
Lion Warning Cat
67% Affectionate, 73% Excitable, 36% Hungry
You are the good Samaritan of the lolcat world. Protecting others from danger by shouting observations and guidance in cases of imminent threat, you believe in the well-being of everyone.
To see all possible results, checka dis.