suvehommikune linn on üsna tühi. tavaliselt poole kümne ringis on ikka mingi elu, täna oli kõik nii tühi. ainult sadama poolt valgus turiste linna suunas.
lõunal on kohalikke ka juba liikvel ja turiste on vähegi vanalinnapoolsemad kohad paksult täis.
digifotograafia tagasilöök: ma vist olen ühed pildid ära kustutanud mälukaardilt, teadmisega, et kopeerisin arvutisse ära. aga ilmselt ei kopeerinud. õnneks on tegu väheolulise asjaga. siiski..
negatiiviga sellist asja ei juhtu.
üldse on sellest digiuputusest kuidagi suhteliselt siiber. fotograafia kui selline devalveerub. õnneks on sellest hoolimata siiski ka häid pilte olemas. ikka neilt, kes on kogu aeg häid teinud + normaalne väike juurdekasv. et see suurenenud pildihunnik ei ole suurendanud head pildistajate hulka. küll aga netis leiduvate kehvade piltide hulka. aga mida tahta, kui on inimesi, kes arvavad, et netialbumid on parimad kohad oma digipiltide arhiveerimiseks. kodus riiulil olev perealbum oli ikka parem – seda ei saanud kogu maailm vaadata. ning üks film jõulust jaanini ja teine jaanist jõuluni tekitas ka vähem jubepilte. lisaks pidi siis ju enne pildistamist mõtlema ka. mitte et hoiad päästikut all ja vaatad, mis tuleb.
nojah, aga et mida ma ise teen? netti küll pilte ei arhiveeri ja teen mingi valiku, aga eks ole mulgi neid avalikkusele kättesaadavaid pilte, mis mitte millegagi ei hiilga..
Kuu: juuli 2008
töökiun
ma teeks veidi jälle töövirinat. sest ei saa ju nii, et kui mina olen hommikul, siis on teatud asjad, mis ma püüan ära teha ja jätta õhtuks vähem pingelisi asju. aga kui ma olen õhtuti, siis on hommikut tehtud need vähem pingelised asjad ära ja mulle jäävad need, mida ma teen tavaliselt hommikuti.
jama on see, et sel nädalal ma olen peamiselt õhtuti tööl ja siis kolmas päev juttis sama asi tüütab ära natuke. urr!
ja ma ei ostnud kohvi kõrvale midagi väga head kah, aga selle peale tahaks ju..
hajameelne
eksole, jõin kohvi ära ja oma meelest sõin magustoiduokolaadi ka ära. aga kuidagi jäi kripeldama, et kas oligi nii vähe.
ja nüüd siis avastan kõrvaloleva ajakirja pealt pool oksi. normaaaaaaaalne!
alkoholireklaam, milleks?
Nipitiri viitab oma loos ühele artiklile ja arutab selle tagamaid. noh, mina Postimehe toimetust õlletehase poolt äraostmises ei süüdista. aga kui rääkida alkoholireklaamist laiemalt (vastavad seadusesätted on Nipitiril kenasti välja toodud), siis minu meeles tuleks igasugune alkoholireklaam ära keelata. tegelikult ka. sest olgu reeglid ja jutud millised tahes, (tele)reklaamidest tuleb ikka välja, et alkohoolse joogiga käib kaasas pidu ja lahe seltskond. ehk just see, millega alaealisi peibutada.
see, et kella 7-20 ei tohi telekas alkoreklaame olla – no mis piirang see on? mul on tunne, et tänapäeval istuvad pubekad nagunii keskööni üleval. noh, ehk küll rohkem arvutis – aga seal on ka neid reklaame ju maa ja ilm.
et miks neid üldse reklaamima peaks? hea küll, tehakse mingeid uusi tooteid kogu aeg – aga kas ikka on vaja? tooted, mis tulevad ja lähevad ja teeksid seda ka ilma reklaamita. kusjuures – see reklaam tehakse ju meie endi raha eest.
ning jah, mina löön käega mingile reklaamile, kus koopainimesed zipi saatel tantsivad, aga ma arvan, et on mingi vanusegrupp, kes peab seda jõle lahedaks ja see kinnistub lihtsalt ning võimalusel proovivadki selle zipi järgi.
mitte et ilma reklaamita ei proovitaks alkot. nagunii proovitaks, aga lihtsalt pole vaja reklaamiga seda veel takka kiita ja soodustada.
nädalavahest veel: turust ja lohest ja maisist ja liiklusest
kui me eile Kaberneeme jõudsime, oli lohetuul juba kadunud. aga see oli esimene mereäär, kus veidigi ruumi oli.
täna tegime sisemaaringi.
soojenduseks oli Balta turg, kust varusime veel puuduvat piknikukraami. natuke liha juurde, tomatit-kurki-soolakurki ja meie lemmikut, värsket maisi. viimase hooaeg on jube lühike (need poe vaakumpakendi omad on imelikud), seega tuleb seda ära kasutada.
turu juures parklas juhtusime nägema mingit vana pikka Cadillaci. läksime uurima ja saime soomlastest automeestega jutule ka. pilte panen kunagi hiljem – enamiku tegin vana Smena ja Agatiga, lomograafiat niisiis. digiga on ainult detaile 🙂
ring läks üle Aruküla ja Raasiku lõuna poole. kusagil Anija vallas Soo-Otsa bussipeatuse lähedal pakkisime lohed lahti ja lennutasime veidi. tuul oli üsna tugev, nii et väike Eden oli minu jaoks täitsa paras. aga eks ma ikka hätta jään, ei õnnestu spinnist alati kenasti välja saada, paar korda pani tänagi ninaga vastu maad. aga see-eest sain mõned korrad vinget kiiret spinni, paarkümmend pööret suurel kiirusel. väga efektne 🙂
paar mööduvat autojuhti tervitasid meid signaaliga ka.
Aegviidu ja Nelijärve vahet sõitsime kohe paar korda. sest tahtsime kusagil oma söögid ära grillida, ent korralike kodanikena keeldusime seda suvalise põõsa all tegemast. kuigi sildid olid kadunud, selgus mõne telefonikõne järel, et Nikerjärve lähistel siiski on RMK telkimisplats ja sinna siis maandusimegi.
kena koht, kui inimesed seda veidi paremini hoiaksid. vähemalt oli sodi siiski prügikasti kõrval, aga inimetegevuse kurjemaid jälgi on ikka ka näha.
korjasime käbisid vähe korralikuma tule jaoks, kui meie ühekordne grill võimaldas. nii et vahepeal keerasime selle ühekordse pisikese asja teise tule kohale. et see keeramine nii väga ei kriuksuks, sai natuke võiga määritud õiget kohta 🙂 või oli muidu maisi jaoks kaasas.
mais saigi esimesena valmis, võiga üle ja veidi soola (turul olid muidugi aint 1kg soolapakid müügil :P) peale ning oi kui hea!
liha sai hiljem ja seda jäi kojutoomiseks veel järgigi.
kui taipasime kella vaadata, hakkas natauke kiire. sest lomograafia esimesi negasid sai kella 9ni kätte. aga meil õnnestus jõuda neile järele just viis minutit enne sulgemist ja seda ilma liikluseeskirju rikkumata. pigem vastupidi: tegin telefonikõne politseisse, sest meist sõitis mööda auto, kus ni umbes neljane laps oli peadpidi küljeaknast väljas. mida? – see oli ka minu esimene reaktsioon. aga püsisime neil sabas nii kaua, kuni saime ning loodan, et politsei ikka helistas autoomanikule ja tegi märkuse.
veidi sai siis veel linna vahel sõidetud ja nüüd on põnev skännimine käsil.
seniks siis pilt tänasest maiuspalast 🙂
Kabreneeme, mälestustega
inimesed jõuavad ka igale poole. Haapse rand oli paksult täis, Kaberneeme rand veidi rahulikum. aga ikkagi! ma mäletan aegu, kui seal ei olnud peale kohalike kedagi. noh, meie, koolilaagri lapsed ka muidugi.
metsaalused teed on laiemad ja ära sõidetud, mõned vanad rajad on täis kasvanud. kivi oma nimega ja endaistutatud kadakat ei läinud ma otsima. või mis neid otsida, ma peaksin teadma ju täpselt, kus need on. ainult et puud-põõsad on selle ajaga palju kasvanud ja enam pole see leidmine üldse lihtne.
aga rand oli peaaegu seesama, ärantuntavad kivid ja liiv ja alatine adru. isegi lõhn oli sama ja ma peaaegu võisin tunda end veneaegse hambapastaga selle veega hambaid pesemas. mida sai ju korduvalt tehtud.
Haapse rannas käisime veidi vähem, aga siiski. suurepärane liivarand.keerdus madalad männid ja läbisid täis maa.
õhtuti käisid seal piirivalvurid ja mingist kellast alates oli meil rangelt keelatud mere äärde minna. tegelikult pidimegi siis juba magama. aga pubekatena lippasime vahel ikka mere äärde ja passisime aega, kui piirivalvureid näha polnud ning käisime mere ääres ära. õhtuti liivale tõmmatud joontele jäid meie jäled mõlematpidi. me ei osanud seda üldse karta ja vahele ka ei jäänud. või siis piirivalvurid ei võtnud pubekaealisi noori lihtsalt tõsiselt – kuhu meil ikka minna.
kuskil Haapse kandis sai metsa all olevast pangast üles ronida ja siis oli seal üks kena suvilarajoon. ma olen sealt ühte imelist kadakat joonistanud, koos vanemate lastega. lihtsalt kuna mul ei olnud muud teha. siis ma olin päris pisike ja need vanemad olid jube hirmuäratavalt vanad, kes aasta hiljem lõpetasid keskkooli.
hiljem maalisin seal juba muid asju ka.
ja siis seal Kaberneeme teeristi juures on selline paekivisse kavatud auk, nagu Suurupi kandis ja siis kusagil Keila tee ääres. niinimetatud tuletõrje veevõtukoht. kuigi ma ei tea, milleks need tegelikult olid. äkki olidki mingid sõjaväe jaoks olulised veevõtukohad? ometi on Kaberneeme ja Suurupi ümbritsetud veest, peaaegu.
igal juhul sinna meid ujuma ei lubatud, sest need augud on ju järskude servadega, mitte nagu meri. aga eks me vahel ikka hiilisime, keskkooliealistena siis.
siis, kui meist aasta vanemad olid viimast korda seal, jäi meid lõpuks lõkke äärde väike punt. mõned viimase korra olijad ja paar tükki meilt, mina kaasa arvatud. istusime seal, kell muudkui veeres ja korraga tuli mõte minna sinna auku ujuma. juuniöödel ei olnud meri piisavalt soe.
nii me siis läksime umbes kuuese pundiga. mitteametlikult muidugi. aga täiskasvanud magasid juba ja nii me vaikselt ära hiilisime. ja siis ujusime alasti seal veeaugus päikesetõusu ajal juuni algul. me ei olnud poisid ja tüdrukud, me olime lihtsalt üks punt. ning oma klassiga ei olnud mul iial sellist klappi.
Kaberneeme pood oli see, kust me ostsime kõrsikuid. ilmselt ka midagi muud, aga kõrsikud on mul meeles. süüa saime ometi korralikult, aga lastele jääb sellest väheks ju.
ja piirivalvuritel oli lehm, mingi hetkel küla pea ainus lehm. seda me siis joonistasime 🙂 kanu, kasse, koeri, hanesid oli küll.
selline suhteliselt kohalikule elule keskenudnud külake oli.
need praegused massid on on muidugi loogilised, aga nii ebameeldivad ja mu mälestustesse mittesobivad.. kuigi mälestustesse ei sobigi ju muutused kunagi.
orants
ma sain ilmselge vihje, et fotodega on siin blogis kehvasti jälle.
minu uus moblakott seega, pildile püütud mitteminu poolt 😛
kiusatus
täna ostsin magusaks kohukese. sõin salati ära ja kõht polegi väga tühi, aga see kohuke jõllitab mu laua peal ja nii ma võitlen kiusatusega, vähemalt kuni kella viieni 🙂 sest muidu ei pea õhtuni vastu.
ma võiksin selle kohukese silma alt ära ka panna, aga siis ma kindlasti unustan selle olemasolu üldse ja järgmine kord meenub siis, kui kusagil riiuliserva peal koledasti haiseb 😛
***
poolekuuene linn hingab
kajakate ja üksikute
mööduvate autode rütmis.
vastasmaja akendelt
peegeldub tõusev päike
mu silma.
kassipäeva hommik.