Kuu: jaanuar 2008
une näod, kerge horroriga ja juustulisandiga
lõikasin omale praegu õhukesi juustuviile ja meenus mingi oma kooliaeg, kui mulle meeldis õhtuti laua taga raamatut lugeda ja samasuguseid läbipaisvtaid juustuviile kõrvale süüa. lihtsalt et – hea on!
aga miskipärast enamik juuste ei päde tänapäeval. vähe on neid kodumaiseid, mis maitsevad nii nagu vaja ja milledest saab selliseid viile lõigata. mina ei tea, kas on tooraine niivõrd teine või jäävadki need juustud lihtsalt tooreks. õnneks mõned siiski on.
aga tegelikult tahtsin ma rääkida oma unenäost, mis ma eile öösel nägin. nimelt lugesin ma, unes, lehest, et levima on hakanud perekondlikud suitsiidid seoses hinnatõusudega ja majanduslangusega. huhh! peale seda katkes küll uni mõneks ajaks.
et rohkem sellest unest rääkida ei olegi. ma loodan, et mingil hetkel ei osutu see deja-vu‘ks. sest see oleks kole.
keskkonnateemasid
veidi linke (peamiselt mulle endale), seekord suureks abiks ajakiri Tarkade Klubi.
alustuseks siis üsna loogiline arutelu teemadel, et lahutamine on keskkonnavaenulik. nojah, eraldi elamised jne.
tore on see, et uue partneri leidmisel läheb asi jälle keskkonnasõbralikumaks 🙂
ökoloogilisest jalajäljest on kõik kuulnud? sellel lehel on näiteks võimalikt avada pdf-fail, kus on siis Euroopa riikide kohta analüüs, 2007. Eesti andmed on päris hirmuäratavad selle põhjal.
aga lähme maailmamastaapi ja võtame lahti ülemaailmse raporti aastast 2006 (pdf). lehekülg 14 ja .. Eesti 7s koht. nojah.
ma ei lugenud ise kõike põhjalikult läbi, seega ma julgen hetkel ajada osa sellest meie põlevikienergia süüks.
antropogeenseid bioome ehk siis inimesest mõjustatud loodussüsteeme ma ei jõudnud veel üldse uurida. ökosüsteemid on üldse huvitav teema. siit leian selle lingi üles, kui saan aega süveneda.
no ja siis see maailma odavaima ja keskkonnasäästlikuima auto teema, mis tegelikult on jälle väga mitme otsaga, nagu Erik Puura oma keskkonnablogis kirjutab.
ning veidi keskkonnast eemale, hoopis laste ja toitumise suunas: selline tore leht nagu www.toitumine.ee: teavet ja konkreetseid juhiseid lapsevanematele (nagu mina) ning toimetamist lastele (nagu RM).
veel prügist ;)
seekord läbi huumoriprisma 🙂 kliki pildil, et suuremalt näha.
kaks kärbest ühe hoobiga.
RM pole tahtnud eriti üksi koju jääda, ka mitte selleks pooltunniks, kui poes käin. mingi aeg jäi, aga nüüd pole jälle tahtnud.
ühel päeval ajasime juttu, et vahel ikka on vaja ja kuidas siis saab. ta ei ütle ka, et miks ta ei taha jääda või mida kardab.
igal juhul saime kokkuleppele, et tekitan talle telefoni kiirvalikuklahvi, oma moblanumbrile siis. et saab mulle lihtsalt helistada, kui midagi on. lisaks sai talle paberile minu moblanumber ka kirja ning ta proovis vaimustunult seda.
aga kui ta siis veidiks üksi jäi, polnudki põhjust helistada.
telefonidega pole ta üldse siiani suur sõber olnud.
nüüd julgeb helistada ja üksi jääda.
ajab tigedaks küll, kui töö eeltingimused on puudulikud
kohutav on teha tööd, kui mul on puudulikud algandmed ja informatsioon. palju on selliseid asju, mida ei oskagi uurida ja milledest peaks uusi töötajaid informeerima.
lõpuks ongi minu vastutusalades olevate projektide juures mingid asjad ripakil ning ei toimu nii, nagu peaks.
sest puudub alginfo või on see poolik ja ma isegi ei oska küsida. sest kusagilt on ikka mulje, et kõik toimib ja kõik teised teavad asjadest. tühjagi.
ning siis see vastutuse jagamine. kui mingi asi on minu vastutusalas, siis mulle ei meeldi, kui toimetatakse omasoodu ja mind sellest informeerimata. aru pean pärast mina andma – aga mind isegi ei informeerita osadest üsna olulistest asjadest selle juures.
mõne asja kuulen hoopis teise asjaosalise poole käest.
brr.
organisatsioonikultuur on üsna oluline meeldiva töökeskkonna loomisel. lisaks sellele, et kaastöötajad jm kellega kokku puutun, on lihtsalt toredad ja meeldivad inimesed.
kaitsetu
vahel lihtsalt kaob olemine kuidagi ära.
täiesti ootamatult ja eimillestki.
energia voolab korraga välja ja maailmast enda ümber ei taha suurt midagi teada. poed raamatuga nurka ja jäädki otsima mugavat lugemisasendit. kõik väljastpoolt tulev ärritab, aga energiat pole sellekski, et seda välja näidata.
võõrad mured, mis poevad rohkem ligi, kui peaks. võõrad mured, mis tegelikult otsapidi haakuvad su enda muredega ja peegelduvad. sellistel hetkedel pole nende jaoks jõudu, aga ignoreerida ka ei suuda.
kohendad lapse tekki ja üritad end veel korra kõigest välja lükata.
kõikehõlmav väsimus ja ei tunnista endalegi, et tegelikult tahad vaid soojust ja kaitsust ja kindlust. seda, mis on hetkeks kadunud ja millede olemasolu muidu ei panegi tähele.