unise peaga ei saa tegelikult ka midagi tehtud. aga magada pole ju aega, sest asjad nõuavad tegemist. lisaks tööasjadele näiteks lapse sünnipäevakutsed kirjutada, et need homme lasteaeda ära viia. ja nõud pesta. ja süüa teha. ja noh. triikimisest-koristamisest ei räägi. heal juhul leian puhkuse ajal aega. puhkus on puhkus põhitöölt muidugi. mingit sisulist puhkust kui sellist ei ole ega ei tule. on projektitööd ja on koolitööd.
veel üks sõbranna eile imestas, kuidas ma nii palju jõuan. tõin talle näiteks ühe oma teise tuttava. selle peale imestati, et kas mõnel inimesel on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. vist on jah, ja mul on pidevalt tunne, et mul on umbes 18 tundi. no ongi jah, sest ma ikka magan ka. isegi alla 18 on tihti.
kõigele lisaks oli õues vastik külm tuul.
ning, eelmine sissekanne ei ole reklaamsissekanne, nagu Pulleritsu artiklit lugedes võiks ju arvata. võinoh, nagu on ka, aga igal juhul keegi ei maksa mulle selle eest. kuigi tore oleks ju, kui nii guugel kui rainy mulle mingi papi selle eest köhiks 😛
minul küll ei ole blogides kogu aeg silme eest rahaküsimus. ma ei kirjuta tavaliselt ka tundi aega ühte sissekannet. ajakirjanikuks end ka ei pea, eriti mitte blogides.