soovin lahedat lõppu kõigile. siis ei pea pärast enam arvutisse logima.
ja uus, noh – olgugi, et majanduslikult ennustatakse rasket aastat, aga nagunii tuleb parem kui eelmine 🙂 vähemalt mina usun seda. see, et saame ehk matriaalsest uimast välja lõpuks, on hea. sest tõelised väärtused on teadagi mujal kui suures hulgas asjades.
Aasta: 2008
puntramöll
käisime täna lapsega Karepal, väikesel pereüritusel. kodukitsede söötmine ja toidu viimine metsloonadele, vankrisõit ühe eesti tugevaima hobusega, hulk mesiterdamist looduslikest matejalidest, mänge ja tugevat kodusööki. ilm juhtus ka selline mõnna olema, mitte mingi lägane. kuigi jah, eile oli ikka nii palju lund sulanud, et täna reega sõita ei saanud.
mõnna ja väsitav 🙂
ja lastele meeldis ikka vankrisõit hullult.
jõulukaardi asemel
kõike head ja kaunist pühadeks 🙂
***
uhh, mingid mõttetud väikesed pisiasjad võivad esile kutsuda suuri asju minevikust. no ei saa kindel olla, et miski asi ei mõju. mõjub ikka.
õnneks juba suhteliselt vähe. aga ikkagi!
RM-i ujumisjutud
kuna auhinnad käisid vanuseklasside kaupa, siis RM midagi ei saanud. 2001 sündinud ja nooremad olid kõik koos – ja muidugi on seal neid, kes ujuvad teist aastat, võib-olla isegi kolmandat. eks ta väheke nukker oli, aga rääkisin ära, et tublisti trenni tehes võib temagi kunagi medali ja diplomi saada.
kringlit oli tänasel peol küll nõrkemiseni. vanemaid oli vähe ja kohvi pakuti seega väga palju.
eilsetel võistlustel vaatasin, et seebikatega klõpsiti natuke, võtsin täna siis kaamera kaasa. treeneritel oli muidugi hea meel ja nii ma siis pilti tegin. aga jah, jälle ruum üsna hämar, mul üks kaart kaasas ja seega väga palju ei klõpsinud. viskasin pilgu peale, siiski saab igast auhindamisest mingid enam-vähem pildid kätte.
piparkookima.
tegemised lastega
eile oli lasteaia jõulukas. ja nagu ikka, oli saal üsna hämar ning ka ruumi vähe. kui on kaks rühma koos, on alati kitsavõitu. sellest rääkimata, et pildistada on raske – nii hämaruse tõttu, kui et ruumi õieti pole liikuda. istusin ka meie rühma laste suhtes lollaka koha peal ja kui vahepeal veidi liikusin ning tahtsin minna ühte kõige paremasse kohta, kust oleks laste nägusid saanud, arvas juhataja, et nii ei saa, siis tulevad kõik sinna pildistama.
vot siis ma mõtlesin, et võiks olla nagu vanasti: üks pildistab, aga see-eest saab vabalt liikuda. ei, ma ei tahagi ise see olla. vähemalt saaks normaalsed pildid.
täna käisime RM-i rühmaga minu ässitusel Piparkoogimaaniat vaatamas. trammiga Balti jaama, sealt siis jala edasi. algul Raekoja platsi kuuske (ja lambaid) vaatama, siis Kullo galeriisse koolilaste näitusele ja siis Disaini- ja Arhitektuurigaleriisse suurte näitusele.
kaks õpetajat, mina ja 17 koolieelikut.
väga hull ei olnudki. kuigi jah, eks neid ikka oli, kelledel käte eemalhoidmine piparkookidest üsna raske oli.
aga tegelikult ma olen sellest hullult väsinud ja kõik muu, mis ma tahtsin kirjutada (kui tahtsin), jääb kirjutamata.
ahjaa, RM-il on homme esimene ujumisvõistlus 🙂
une näod
vastu hommikut oli jälle mingi segane uni.
ma pidin minema – ma ei teagi enam, kuhu, igatahes miskipärast sattusin ringiga minema. mingi teise bussi peale. ja siis sattusin sõbrannale külla. sõbranna muuseas kiitis, et ta wifi töötab paremini peale seda, kui ma olen seda sättinud (ma ei ole konkreetse inimese vwifit või arvutit mitte kunagi puutunud, vähe sellest, ma pole tal külaski käinud viimases elukohas).
novot, laps oli mul ka miskipärast kaasas.
kui laps hakkas tualetti minema, pidi ta saapad jalga panema ja tuli kohe varsti tagasi, et astus millegi sisse. vaatasin ka ja vannituba oli pinnasepõrandaga.
miskipärast jäime sinna magama ja siis ärkasime üldse telgis. vannitoa-telk oli kõrvalt kokku koristatud. kusagil kaugemal metsasihil tegi keegi autoga kiiruskatseid. astusin mõned sammud ja olin baltijaamas, mis tegelikult ei olnud nagu üldse baltijaam. hakkasin seal oma jalatseid otsima (tegelikult olid mingid suured kotid kaasa ka) ja leidsin kummastki paarist ühe jalanõu. mingi tuttav oli nagu jaama haldaja ja kurtsin talle ja ta lubas tegeleda. selle ajaga kadus veel üks king ära.
ja tegelikult olin ma tööle tund aega hiljaks jäänud.
räimefileest heeringas
hommikul kaubamajas lõunasööki valides otsustasin Amica heeringa ja kartuli kasuks. kui ikka pikk päev tööl olla, üksi, siis ei saa muidu lõunat, kui kaasa ei võta. eile varustasin end mingist Kopli kulinaariast (väga söödav toit muide), täna otsustasin linnast vaadata. kuigi mul on tõesti nii Kaubamaja kui Stockmanni kulinaariatest suhteliselt kopp.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😛
soojendasin need vesised kartulid mikros ära ja seal kõrval oodates lugesin siis karpi kah. tillikartul ja koostisained oli okei. järgmine artikkel: heeringas, koostisained räimefilee, taimeõli, keedusool, säilitusaine E211. muidugi, jah, miks peab soolakala juures olema see E211 kui üsna paljude kõrvalmõjudega lisaaine, aga.. räimefilee???
nojah, eks ma õppisin seda ise ka, et räim on heeringast kujunenud mingi Läänemere-variant ehk räim ja heeringas on lähemad suglased kui räim ja kilu.. aga ma tahaks siiski heeringa nime all süüa heeringat!
vot kohe maksab kätte, kui lööd käega ja poes ei loe, mida ostad.
aga noh, muidu ma oleksin ikka veel kauem seal valinud..
pea pulki täis
tööl ei ole peaaegu üldse pilte ja kaamera on endiselt küla peal, sest ma pole järgi jõudnud. seega ma pean loobuma oma soovist siia pilt panna.
selle asemel tuletasin meelde oma lapse nime ja käisin tõin ta jõulupaki ära. sest just selline mail tuli: tuletage meelde lapse nimi ja tulge järgi 😛 õnneks on vähemalt lapse nimi mul ikka meeles.
totter on ikka see, et laste pidu ei ole. kohe mitte mingil kujul. aga noh, kokkuhoid ja asjad.
muuseas, meeldetuletamisega: üks pakk on mu jaoks juba mõned head päevad cargos, meenutati mulle täna. et kui lapse nimi on meeles, siis hulk muid asju ei ole (või miks ma aina enam kalendrit kasutan?).
cargo muidugi on jõle ebamugav minu jaoks, mugav konkreetse saatja jaoks.
kuigi mis sellest postkontoristki kasu oleks, üks pakk (õnneks mitte mingi tasuline) on kaks nädalat saatmata. homme pean veel ühe posti panema, nii et sellega peaks ühele poole saama.
tundub, et ma saan täna vahepeal isegi veidi hinge tõmmata.
