kui mul veel last ei olnud, arvasin minagi, et kasvatan lapse(d) nii- ja naasuguseks. isegi see ei mõjunud väga, kui vennalaste kasva(ta)miste kõrval olin, lihtsalt olin rahul, et minu sõna kuulati paremini kui ema oma.
aga nüüd on suures osas mokk maas. on teatud asjad, mida ma pean oluliseks ja ka kasvatatavaks, aga kogu see teema on ikka veidi keerulisem, kui lastevabana tundub. sest näe, laps on ka inimene, oma soovide ja mõtetega. ning kui ta väga joonele tampida, siis mis jääb iseseisvusest järgi?
kusjuures ninnunännutamist ning titekeelt ei talu minagi. ammugi ei luba lapsele kõike. aga ei loodagi, et koolieelik või algklassilaps püsibki tunde vakka (kui ta just ei maga).
nojah, vähemalt minul on mingisugune lapsekasvatamisetarkus tulnud ja arenenud koos lapsega.enne ei olnud midagi, kuigi ometi olen ma küll ja küll vennalastega majandanud.
Kuu: detsember 2007
pildistaja argipäev
kui ma siis mõtlesin, et RM vaatab Tommit ja Annit ja ma saan hetke voodi peal puhata, arenes mingi teema, et ma peaksin hoopis vanalinna pildistama minema õhtul. et on lihtsalt ei ole kedagi võtta ja hädasti on vaja.
novot. ja siis muidugi saavad jahedas välguakud jõle tühjaks kohe ja siis muidugi pole ma oma paigast ära sätitud kaamerat paika pannud ja noh.
igal juhul said vajalikud pildid tehtud.
järgmine, plaanitult suur pildistamine on neljapäeval. üldse peab neljapäevase logistika läbi mõtlema. sest ma pean umbes lapse jõulupeo lõpus olema juba kuskil mujal papi eest pilti tegemas. see viimane oli ammu enne lapse jõuluka teadasaamist ära lubatud. oeh.
hall
mõnel ööl ei kukugi laibana voodisse, vaid jään öösse lage põrnitsema.
isegi kui lagi on hall, kaugel ja tegelikult ei olegi lagi.
aga siiski olen liiga väsinud, et minna teise tuppa ja teha ööunne pandud arvuti veel korra lahti ja oma mõtted kirja. liiga väsinud, et mõtted paberilegi kirja panna.
ometi on pea neid täis.
neid meenutusi ja kohti ja inimesi ja värve, mida ei ole tegelikult olemas.
hommikuks tulevad värvid õhku, aga mõtetest need kaovad. jääb järgi hall, nagu taevas ja linn mu ümber.
ma panen silmad kinni ja kukun.
foto massidesse
eile oli see päev, kus ma tegin võõra fotokaga pilte ja unustasin selle tagasi täisautomaatprogrammi peale keerata.
ma isegi ei süvenenud väga, mis kaamera see oli. võib-olla lausa 30d. 400 see vist ei olnud, istus käes umbes nagu minu 20d. aga displei oli taga nagu suurem ja mingid minu jaoks võõrad isod olid ka. kuna ma rauda ei tunne ja eest ei lugend, millega tegu, siis noh, oli mis oli. objektiiv oli ka normaalne, mitte see odav kit.
ja kogu kupatus oli selle täisautomaatre˛iimi peal. no see kõige automaatsem.
ma ei oska niimoodi pilti teha. kontroll peab ikka minu käes olema.
nii et keerasin avaeelistuse peale, iso paika, sättisin natuke üht-teist veel ja tegin need 6-7 klõpsu ära.
ja unustasin tagasi panna.
äkki nad oskavad ise ka? või oleks viisakas ja helistaks?
(fotograafia devalveerumine, ma ütlen. ostetakse korralik kaamera, et hoida seda täisautomaare˛iimil. ehk kasutatakse asja võimalustest murdosakesekene. urrr!)
salagraaf
päris tore on olla mingil jõulupeol, kus enamik mind ei tunne (kuna mu pisike töö nende heaks ei eelda kontoris käimist) saada diilile koosseisulise fotograafiga (kes mind tunneb) ning võtta ta kaamera ja teha pilte. just for fun.
ja teada, et pärast pool seltskonda uurib, et kes kurat see õieti oli nüüd 😉
(mu smena8m keeldus filmi edasi kerimast peale 4ndat kaadrit noh)
vaikne kulgemine
nagu ikka – kui enam valikut ei ole, siis asjad sujuvad. või saavad tehtud, oleks õigem öelda.
ennast kätte võttes saab päris palju tehtud. mitte ainult töiseid asju, ka koduseid.
kuigi paljud asjad ei seisa ka ainult minu taga kinni. või ei sõltu ainult minust. projektitöös tunnen pidevalt, et on selline sisseelamisperiood. kui nüüd jääks neid asju järjepidevalt tegema, siis järgmine kord sujuks mõnigi asi paremini.
RM on teist päeva kodune, turtsub ja köhib kuigipalju. järgmisel nädalal on kõiksugu jõuluüritused, turgutan selleks ajaks üles.
eile sain trennist ka kirja. muidugi tahetakse, et hakkaksin uuest aastast jälle käima. ma ise tahaksin ka käia. aga ma peaksin siis jälle leidma kompromissi kõikide oma tegemistega seal kõrval. nn. põhitöö ju kaa – koht, mida pean eelkõige sotsiaalsete tagatiste jaoks, nagu olen aru saanud.
ideaalis tahaksin ma ikkagi kaisus talveund magada.. ja mittemidagi mõelda ning kohustusi mitte omada. vahel tunnen end väljaspool reaalset aega lihtsalt seismas.
hiievalgus
Pärnamäe hiis
asjade lugu
kui sul on 20 vaba minutit, siis säti end mugavamalt toolile, lülita kõlarid sisse ja vaata filmi (klikka alloleval bänneril) 🙂
