okei, söögi kõrvale on paras siis rääkida natuke fuck-me kontsadest. paar sissekannet tagasi tekitas see väljend veidi huvi.
tegelikult on need tänapäeval igapäevases elus üsnagi nähtavad kontsad, vähemalt eestis. peenikesed ja kõrged. kui on alla 10cm, siis ei kvalifitseeru kohe kindlasti 🙂 mina isiklikult ei saa küll hästi aru, kuidas nendega igapäevaselt meie tänavatel kõndida saab, aga ju see on harjutamise asi. st – mulle meeldib konts küll, aga selline, millele saab julgelt toetuda.
väljendi enda tekke kohta on lugeda päris mitu teooriat. ühe järgi näiteks levis see 90ndate algusest, kui feminist ja anarhist Germaine Greer kasutas seda väljendit Suzanne Moore kohta.
seda seostatakse ka fraasiga ‘throw me down and fuck me pumps’, mille algpäritolu kohta pole mul midagi tarka öelda.
igal juhul 1998 aastal on see väljend Casselli slängisõnaraamatus sees juba (väidetavalt).
Kuu: november 2007
vabal päeval pole aega (ehk helkuriotsinguil)
niipalju tänasest varasest magamaminekust.
sadas ‘öövahetus’ kaela. tegelikult pole piriseda midagi, ise tahtsin homset vabaks ja noh, ma oleksin pidanud selle õhtu nagunii mingi hetk ära tegema.
pigem teen siis täna, kui nagunii kippus tujutuks õhtuks ära minema.
aga muidu ootan homset. saab töö juures veidi puhata. ausõna noh. kõlab ilmselt päris kummaliselt, aga tänane vaba päev väsitas hullult ära. sest kuigi seda päris põhipalgalist tööd ei teinud, oli sada muud asja ikkagi teha.
kusjuures need asjad ei olnud üldse ebameeldivad. näiteks isadepäevapidu lasteaias.
aga mu tervis on ka kehva ja kõik väsitab topelt.
tulles tagasi helkuriteema juurde – helkurite kättesaadavus ja valik on nigelast nigelam. kas see on kuidagi nii, et neid ametlikult sertifitseerimata helkureid ei tohi enam müüa või? minu meelest isegi enamik neid plastikjunne olid siiski märksa paremad kui üldse mitte midagi.
igal juhul kui ma ei soovi südame-, pealuu-, nahkhiire-, liblika- või selveri tibukujulist helkurit, siis polegi midagi võtta.
või öelge palun konkreetselt, kust ma saaksin osta tavalist ümmargust helkurit, millel võib mingi mitte pretensioonikas pilt/kiri peal olla?
mitte-öko sissekanne ostlemisest
‘ … ja usb-auk on kohe siin küljes’, seletas müügimees minu möödudes pealtnäha varases pensionieas tädile ühes arvutisalongis.
ma ei kuulnud juttu enne ega pärast. mul pole õrna aimugi, kas see potentsiaalne ostja teadis, mis on usb või ei teadnud, ja kui ei, kas ta siis küsis üle. või rääkis müügimees ise.
aga tõesõna, kuigi mina tean, mis on usb, crt, scp või led, huvitab enamikke inimesi (sh. mind) eelkõige see, mida konkreetse asjaga teha saab. kui nüüd müügimees seal seleta kenasti usb erinevaid kasutusvõimalusi, siis on kõik kena ju.
aga väga tihti on poodides sellised müüjad, kes viskavad mingid terminid õhku, kuid ei oska neid seostada edasi suurt millegagi. riidepoes seda vist väga ei juhtu, aga just igasuguste jubinate ostmisel. või ka mingite toiduainete puhul.
kusjuures ma saan ju aru, et mingi supermarketi kaubaladuja ei pea teadma kogu inffi kõikide asjade kohta ja supermarketis ongi ikka rohkem inimese oma lugeda-valida. aga mingis spetspoes on küll ogar, kui müüja loeb paki pealt sama infot, mida ma olen juba lugenud ja ei oskagi midagi tarka kosta. või mu küsimuse peale, kas see ikka on see vidin, mida mul vaja, kinnitab, et on küll ning koju jõudes selgub, et see pole kaugeltki see, mida mul vaja.
loomulikult on mul ka positiivseid näiteid. kui küsimuse peale, kumb analoogsetest toodetest on parem (ühte ma olin tarbinud, teist mitte), ütleb müüja täitsa veenvalt, et see, mida ma olen juba tarbinud, on tema meelest küll palju parem. või (ma ei saa mainimata jätta) Tevalos ma olen päris mitu korda saanud hakkama sellega, et seletan, mis seadmed on mul ühendada vaja, vajadusel püüan pistikut kirjeldada ning nad annavad mulle täiesti õige juhtme. alati veel üle kinnitades, et kui ei sobi, tulgu tagasi paari päeva jooksul, saan teise.
ah, praeguses müüjatepõuas tahan vist liiga palju. võiksin ilmselt olla õnnelik, et keegi mind üldse teenindab.
ja kas tõesti enamvähem ainsad normaalsed punased saapad on need blinki omad? millel pole hulle vidinaid peal ja fuck-me kontsasid all ja mis ei läigi ega pole kirsipunased..
motiveerimine
kui keegi mu kallal õiendab, et ma olen loll, laisk ja lohakas (mida ma ju veidi olengi) ja et mul on ikka veel see ja teine ja kolmas tegemata, siis ei teki mul küll isu neid asju ära teha. seda ebameeldivamaks need asjad mulle muutuvad (sest kui ma olen millegi tegemist edasi lükanud, siis reeglina seepärast, et ma ei vaimustu antud asja tegemisest väga; teine variant on muidugi unustamine) ja seda raskem on end ületada. no hädavajalikuid asjad saavad tehtud ja kõik muidu mingite lubadustega või tähtaegadega seotud asjad ka. tihti küll alles siis, kui kuskile edasi lükata ei saa. aga ometi oleks hea need veidi varem ära teha.
ja siis on posu selliseid asju, mis nagu ei olegi kellegagi seotud. noh, kodused tööd näiteks. on muidugi mingi piir, kust asi on üle mõistuse ja peab midagi ära tegema, aga enne seda on selline pikk vahemik, kus nagu pole need asjad veel väga hullud. vahel harva tulevad mul mingid hood, mil ma teen need asjad ära. näiteks sorteerin riiuleid või midagi.
aga mitte siis, kui käib mingi pidev näpuga näitamine, et näe, mis siin toimub.
tegelikult saab mind mõjutada küll. üsna lihtsalt.
täna pool päeva ei teinud ma eriti midagi, kuigi jälle – asju teha oli küll. lõpuks juhtus see, et kui ma seda hädaldasin, siis öeldi mulle, et ma olen väikese puhkamise ära väärinud ja kuna ma olen muidu nii tubli, siis on mulle õhtuks väike preemia.
mille peale ma võtsin kätte ja asusin tegutsema. nii nende edasilükkamist kannatavate pisiasjadega kui mõnede muudega. lõpuks olengi tänasega järjel.
nii et präänik töötab minuga paremini kui piits 😉
kesksügis*
täitsa sügav sügis juba.
laupäeval oli maanteedel ebamugav sõita (see vastik märg lumeplöga).
laps käib juba talvekombekaga (ja talvesaabastega, lapsed muide kasvavad ja eelmise aasta varuga ostetud kallis kombe polegi enam eriti pädev).
kommunaalide arve oli juba mitusada krooni suurem kui suvel (küte on juures).
õhtul lasteaeda jõudes on juba pime (kellakeeramine, vassstik).
puud on ootamatult raagu läinud (täiesti ootamatult kuidagi).
mul on tahtmine magada talveund (aga liigne magamine lõpeb peavaluga).
tegelikult ei viitsi ma lillegi liigutada (ma polegi täna lille liigutanud, kastnud ka mitte).
õhtuti läheb soe tee paremini kaubaks kui mingi külm jook (kuigi teed ei lürbi nii palju kui nt limonaadi).
ma nüüd võtan kätte ja üritan täna paar asja Ära Teha ka.
* – miks on meil kasutusel varakevad ja keskuvi ja hilissügis, aga mitte varatalv ja kesksügis näiteks?
andke aega
ma ütlen osadele projektidele, sebimistele ja toimetamistele juba ‘ei’. sest ka minu piir on kusagil 😛 üsna lähedal. inimvõimete ja vaimne piir siis.
aga jah, päris kole, kui isegi rohekontori kolimisel tekib mingi hetk see tunne, et enam ei suuda iga kile ja paberit lahutada ja heidad kõik segakonteinerisse. sest lihtsalt jõud ei käi massist üle ja aega ei ole lõputult.
visuaalne to-do list ootab siiani teostamist.
ah, ma tean küll, et aega tuleb võtta ja tegelikult jagub seda täpselt nii palju, kui on tegemist.
kas sinul on helkur?
sattusin läbi blogilisti Babajagaa helkuripostituse juurde. ja see tõi kohe meelde hullupööra palju sarnaseid läbielamisi. no ehk mitte nii ekstreemseid, aga põhimõtteliselt.
kummaline on see, et miskipärast on mul tunne, et linnas on helkureid inimestel rohkem küljes kui maal – kuigi linnas on kõnniteed ja enamasti ka mingi tänavavalgustus. eriti hull on olukord minu meelest just maakohtades, kus on massiliselt maantee ääres tumedates riietes kõndvaid inimesi, keda näed noh – juhuse tahtel.
aga see mulje võib olla ka sellest, et linnas on lihtsalt rohkem inimesi ja siis on loogiliselt ka rohkem helkureid, üldarvuna 😛
maanteel on ju veel see asi, et ma nt tõmban rohkem teeserva, kui mõni auto hakkab minust mööda sõitma – ja kui nüüd seal on mõni helkurdatama tüüp, kes liigub minuga ühes suunas ja ei taha päris teeprevel käia, siis.. (ma parem ei taha teada)
piinlikkusega pean tunnistama, et minu paaril uuemal jopel ei ole helkureid küljes. see-eest on vähemalt mu igapäevased käe/foto/arvutikotid helkurdatud. ja laps on ka üsna helkureid täis. aga siiski. neid olgu pigem rohkem kui vähem.
igal juhul, siin paremas veerus on nüüd selline väike helkurimeelespea.
kui meeldib, siis kasutage vabalt. viite siia võiks ju juurde panna ka, oleks kena 🙂
(haa, tegelikult on mul projektitöö jaoks vaja teha ka mingid bännerid, aga no nende jaoks ei ole praegu vaimu peal, nagu ikka)
