kui keegi mu kallal õiendab, et ma olen loll, laisk ja lohakas (mida ma ju veidi olengi) ja et mul on ikka veel see ja teine ja kolmas tegemata, siis ei teki mul küll isu neid asju ära teha. seda ebameeldivamaks need asjad mulle muutuvad (sest kui ma olen millegi tegemist edasi lükanud, siis reeglina seepärast, et ma ei vaimustu antud asja tegemisest väga; teine variant on muidugi unustamine) ja seda raskem on end ületada. no hädavajalikuid asjad saavad tehtud ja kõik muidu mingite lubadustega või tähtaegadega seotud asjad ka. tihti küll alles siis, kui kuskile edasi lükata ei saa. aga ometi oleks hea need veidi varem ära teha.
ja siis on posu selliseid asju, mis nagu ei olegi kellegagi seotud. noh, kodused tööd näiteks. on muidugi mingi piir, kust asi on üle mõistuse ja peab midagi ära tegema, aga enne seda on selline pikk vahemik, kus nagu pole need asjad veel väga hullud. vahel harva tulevad mul mingid hood, mil ma teen need asjad ära. näiteks sorteerin riiuleid või midagi.
aga mitte siis, kui käib mingi pidev näpuga näitamine, et näe, mis siin toimub.
tegelikult saab mind mõjutada küll. üsna lihtsalt.
täna pool päeva ei teinud ma eriti midagi, kuigi jälle – asju teha oli küll. lõpuks juhtus see, et kui ma seda hädaldasin, siis öeldi mulle, et ma olen väikese puhkamise ära väärinud ja kuna ma olen muidu nii tubli, siis on mulle õhtuks väike preemia.
mille peale ma võtsin kätte ja asusin tegutsema. nii nende edasilükkamist kannatavate pisiasjadega kui mõnede muudega. lõpuks olengi tänasega järjel.
nii et präänik töötab minuga paremini kui piits 😉