‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.