aegajalt ma mõtlen, et ‘homme hakkan tubliks’. targu ainult mõtlen – sest kui ma seda endale lubaksin, siis tekitaks see (mõttetuid?) sisepingeid. neid viimaseid on ju niigi piisavalt, vaja siis veel nii neid juurde tekitada.
mulle meenub mingi paari nädala tagune vestlus paari teise tibiga. sellest, kuidas ikka pidevalt käib mingi seesmine vaidlus ja kohustused (to-do list) mõlguvad meeles ka suvalistel mõttetutel ajahetkedel. ja mina väitsin, et mul on täitsa rahulikke hetki ka. mil ma ei vaidle ja to-do list ei mõlgu peas. ja et neid hetki on rohkem kui mõni sekund korraga 🙂
tegelikult ma tean, mul on see ka olnud ja muidugi on kohati siiani ka. aga ma trennin, et sellest lahti saada. sest mis mõte on mul tööl põdeda selle pärast, et kodus kraanikausis on mustad nõud? ma ei saa ju nagunii kohe midagi selles suhtes ette võtta. seega on mõistlik sellele mitte mõelda.
naistele on põdemine nagunii sisse programmeeritud ja me teeme seda nagunii. kes vähem, kes rohkem. päris vaba pole ilmselt ükski.
aga on ometi võimalik ära tabada neid hetki, kui mingi selline asjatu vaidlus iseendaga või suhteliselt mõttetu põdemist tekitav mõte pähe ronib. kui õigel hetkel neil sabast kinni saada, võib öelda ‘tsurr!’ ja lihtsalt keelduda nendega suhtlemast. vahel töötab päris kenasti.
aga mitte alati muidugi.
ma olen ise supernäide tegelikult. ma suudan hullupööra põdeda midaiganes. aga harjutamisest on kasu. ma enamasti ei püüa enam hüpata üle oma varju. ma olen leppinud, et ma olen laisk ja mugav (st, ei korista-triigi-pese nii tihti, kui ilus oleks). et ma ei kanna kostüüme, ei tee kolm korda päevas süüa (‘emme, sina oled ainus, kes lõunasööki ei tee!’, ütles mu laps eile. täna soojendasin talle eileõhtust suppi siis lõunaks, piinlik oli noh). et ma õpin üsna viimasel minutil, et mul enamasti ei ole vaba raha, et ma oskan olla nõudlik ja tujukas (ja leian, et mul on täielik õigus seda olla aegajalt) ja nii edasi ja edasi.
küllap tuttavad võivad seda listi täiendada vabalt.
siit ka see teema, et ma ei anna juba ammu uusaastalubadusi. suuremast ja väga oluliselst endaga leppimisest on möödas üle 10 aasta ja sellest ajast saati on see olukord aina paranenud.
aga Bridget Jonesi juures panid tema lubadused endale mind küll imestama. ta ju ei olnud purunoor ja oleks võinud juba targem olla. aga selliseid inimesi on ka ja mitte vähe, nagu selgunud on (ega ma pole ise ka kindel, kui palju ma sealt tegelikult edasi liikunud olen – aga loodan, et siiski-siiski!).
küll aga võin ma lubada, et kõik nõud saavad kunagi pestud, laps saab kõhu täis (seesama laps, kes praegu mu kõrval seletab, et kui on laps, siis ei saa enam väga palju suurte inimeste asju teha, vaid peab lapse asju tegema), toad saavad kunagi korda ja kui vaip juba väga sodine on, siis võtan kasvõi keskööl tolmuimeja ja puhastan ära. ning kooli pole ka midagi võlgu jäänud veel. kui mitte homme, siis ülehomme. või veel hiljem.
