täna on see päev, mil tundub, et teha on rohkem kui selleks energiat.
ilmselt algas kõik juba sellest, et unustasin telefonile äratuse panna ja ärkasin tunduvalt hiljem, kui hea oleks. muidugi ei leidnud ma kõike vajalikku üles, mida kaasa võtta; lapse kehal oli paar naljakat punni, aga ta ei kurtnud midagi ja tundis end hästi (ja lasteaiast pole ka helistatud, aga mul on ikka hirm, et äkki..) ja ilm on kah siuke parajalt hall.
õhtul tahaks teha lambaribi, aga muidugi pole mul kodus kartuleid ja õhtused turud on lagedad. poest ma ometi ka ei osta, seal ei näe iial, mis kotis on.
siis on mul veel vaja ühte ilusat mobiilinumbrit omale, suvalises võrgus. see eeldab sebimist.
ja veel umbes 5 asja teha, mida peaks tegema tööajal, aga mida ma ei saa kontorist teha. telefonikõned noh. oma moblalt ka väga ei kipu neid tegema.
ning ma pean sellel nädalal olema kaks õhtut tööl, et teistele ‘vastu tulla’. jajaa, ma tulengi, loomulikult. kuigi porinal. mul ei ole iseendast midagi õhtuste töölolemiste vastu – aga ma olen siin ainus, kes peab selleks organiseerima lapsele kedagi aeda järgi ja sealt jätkutegevuse. oh, ma tulen isegi sellega toime.
aga mis ma halan- kõik on praegu siiski ilusam, kui paar kuud tagasi oli.
onju, üleni must talvekombe ei ole kena? isegi poisile tasub sel juhul osta see, kus on veidi punast ka?