sellest, et sügis on saabumas, annab sel aastal märku jälle see neetud seljavalu. ilmselt pühapäevase ürituse tagajärg. või siis ilma, mitte ürituse, õigemini.
väga hull veel ei ole. ma saan peaaegu et kummarduda ja kerratõmbunult magada. ja püsti voodist saan ka, kui külili kenasti enne sättida end.
ja loodan, et tänase trenni saan ka tehtud. oma poolplaasterdatud seljaga.
loodan, et asi ei lähe nii hulluks, kui üle-eelmisel sügisel. valuvaigistite peal tegutseda on suht karm.
mingises hiljutises unenäos rääkis ema mulle, et ma pean oma blogis ebamäärasemalt kirjutama. et praegu on liiga konkreetne ja miskipärast pole see hea.
nagu saaks palju ebamäärasem olla kui ma olen 🙂