mõned päevad lihtsalt on popimad 🙂
Kuu: aprill 2007
ö:
öös oli pikk unetu auk, täis mõtteid siit ja sealt, mis ei lasknud uinuda. vähkresin, et lõpuks vastu hommikut siiski veidi veel magada.
aistingud tulid hommikusse kaasa.
hommikud lapsega
selles mõttes oli Antonio imikuaeg ikka hea, et siis sai hommikuse vigina peale talle tissi antud ja seepeale kaisus edasi magada.
aga nüüd tõuseb vabal päeval ka varakult ja kuigi kaua üksi olla ei viitsi.
nii et minu jaoks on kullast kallimad need hommikud, kui ma saan ilma vahelesegamisteta magada nii kaua kui soovin.
pooltoonid
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma olen kõndinud, ei, tormanud need kilomeetrid, ma ei tea mitu. ma ütlesin süütult, et ma jalutan. keegi ei jaluta nii. juuksed silmil, klomp kurgus, tempo viimse piirini üles kruvitud. pealtnäha konkreetne siht viib eikuhugi. tahaks väsida, aga seda ei tule. organism toimib veatult ja viib väsimust tundmata just sinna, kuhu jalad suunduvad.
tahe toimib just nii palju, et hoida eemal paigust, kuhu ei tohi suunduda.
ja siis on see, kuhu ei taha suunduda.
aga sinna peab.
‘tahan’ – ‘ei taha’ on liigagi lihtne dilemma siin. on sügavamad nüansid, mis lisavad mõõtmeid. see pole kunagi päris üks või päris teine, alati on natuke vastaspoolt.
nagu kõiges siin elus.
musta ja valge vahel on pooltoonid ka siis, kui värve näha ei taha. see üleminek pole kunagi puhas. ja valge vastu musta on valgem kui kaugemalolev valge (ja must vastu valget on mustem kui kaugemal olev must). aga vahepeal on ikka mingi virvendus.
taevas on külm, pilvitu ja tähti täis. isegi linnas.
ma olen keset seda virvendust, surun käed taskusse ja lasen minutitel minna. need ei too selgust. mul ei ole valida kahe võimaluse vahel. mulle on jäetud ainult üks.
tegelikult pole sedagi.
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma jõuan selle ukseni. ma võtan võtmed. ma lülitan end välja ja avan ukse. astun sisse ja imekombel olen ikka veel ühes tükis.
varjupaik olnuks mujal. aga ei tohi.
külm on.
veebiteenus?
Piletilevi veebipool on minu jaoks pooliku lahendusega.
tahtsin täna minna pileteid välja võtma, neid mis ma mingi päev veebi teel ostsin. õnneks tuli õigel ajal (ehk enne kassat) meelde, et broneeringut või vähemalt selle numbrit on vaja. hea küll, tulen tööle, läbi uue ürituse valimise õnnestub Piletilevisse sisse logida (sest ei ole lihtsalt sellist sisselogimise kohta) – ja seal ei ole üldse mingit ajalugu ega tehtud broneeringuid ega makstud pileteid näha. või kui on, siis hästi ära peidetud. mhh! kui mul juba on oma konto kuskil sellises kohas, siis see oleks ju elementaarne? vähemalt kuni ürituse toimumiseni kasvõi. võinoh.
bussireisides näen küll oma 2a tagasi ostetud piletid ka ära.
nad võiks ju arvestada sellega, et alati pole kõigil võimalik kohe välja printida asju ja noh, nt mina ei ole suur paberile kritseldaja ka – et bronninumber mingile paberilipakale ja rahakoti vahele.
jah, õnneks on mul see arve siiski teises arvutis täiesti olemas.
kalender sassis
avastasin praegu, et siinne kalender paneb pada. täna on ju pühapäev?
oeh, eksole, peab jäle konfima..
huvitav, kaua see kalender vale on olnd?
lambamaksapada
viimase lambaga sain mõne lambamaksa ka. netis sorides ei jäänud midagi hullult isuäratavalt silma, nii mailisin Volksule. vastus on tüüpiline Volksu retsept, mis jätab interpreteerimisvõimalusi (need kogustega retseptid pole tglt üldse ‘päris’-Volks):
noo, ma ususn, et juppideks ja õrnalt võist pannil läbi, siis rohelise pipra,
pisukese rosmariini, bataadi, kaali ja tüümianioksaga kurikuuma ahju. Pisut vett ka.
Pärast kurnad kastmevedeliku läbi sõela, lisad soraka magust punast portveini,
sirrad kopsikus läbi ja kutsud rahva roale.
lisan siis omapoolsed kogused ka:
1 lambamaks (ei kaalunud, ca pool kilo või natuke peale)
1 keskmine kaalikas (ca 800g)
500-600g bataati
rohelist pipart nii 30-40 tera + natuke purustet peale
maitseroheline tunde järgi
paprika sobis kõrvale hästi 🙂
