ma tahaks siia midagi head kirjutada, aga no ei tule sellist helget mõtet. nii et ma parem ei kirjuta.
Kuu: jaanuar 2007
aasta esimene esmaspäev
selle aasta esimene tööpäev. kodus olles pole päevadel vahet. täna on seega esmaspäev.
eelmisel nädalal pandi meile uued monitorid. igavesti uhked siuksed. lcd ja flat ja sharp ja wide ja 24″. aga silmadele käib *. nojah. kuna ma kuidagi ei saanud, helistasin ja tellisin poisi kohale. mitte mingi kohaliku itimehe, aga ikka tootjafirmast.
ega tema ka rohkem teadnud. mingeid asju ei saagi muuta, mis menüüs ometi nagu olemas oleksid.
varsti ma vist ei suuda tavasuhtega ekraani vahtidagi. läpakas ka ju lai. oh aegu.
ja esimene tööpäev on ikka väsitav. tegelikult nüüd võiks just veel nädala haige olla. siis jõuaks kodu korda kraamida. hoog hakkas just sisse tulema.
ja poisil ON uus voodi 🙂
* – see tuletab meelde, et peaks tööandjalt küsima, millal me hakkame saama kohustuslikku iga-aastast tervisekontrolli, firma poolt. on ju mingi selline asi olemas?
koolihala :P
ma tahaks seda geodeesia ja maamõõtmise õppejõudu lüüa. teodoliidiga näiteks, no tõesti!
esimese ülesande peale läks 3h ja maisaa kodus mõõta mingi 0,2mm täpsusega jooni suvalisel a4 kaardikesel. teise ülesande peale läks 20min. need olid need lihtsad ülesanded. kokku on neid 6. kõik tuleb esitada, muidu eksamile ei pääse.
ainepunkte: 2
samas aines pidi GPSist ka juttu olema. seda me lihtsalt ei jõudnud läbi võtta.
vahel ma mõtlen, et kas pagan käskis mul sinna kooli minna, ah?
kogemus
parim võimalus minust lahti saada on jätta mind üksi* ja lasta mul omal kõigega hakkama saada. tekitada olukordi, kus ma pean hakkama saama. sest tegelikult ma saangi (kuigi sisimas tahaks ju ikka tuge ka) ja tagatipuks saan aru, et ma saangi ja et mul ei olegi kedagi vaja.
vahel ainult kripeldab sees ja tahaks end lõdvaks lasta.
suur sügav ükskõiksus tuleb muidugi märksa hiljem.
* – alati ei peagi selleks füüsiliselt üksi jätma
elekter
üks pilt ütleb rohkem kui sõnad.. või siis ei ütle..
minu esimene pixelpost (ja muud itti.. )
sain juba vana aasta sees oma esimese pixelposti konfiga maha, tulemuseks whalerideri fotoblog.. aga ma ei ole eriti hõisanud. sest ma ei saa kõiki täpitähe nüansse korda. näiteks vahel ta saab adminnis pilti sisestades täpitähed paika ja vahel ei saa (eri arvutitest sõltub siis) ja kommentaaride täpitähti pole ma ka paika saanud. default utf-iga ka ei olnud paigas. juhe on koos nüüd, aga ilmselt on mõned programmifailid ikka üle käimata veel.
igaljuhul, üks konfikogemus juures, kuigi mitte perfektne..
22:09
tibijutukas:
***: ma tegelt olin enda üle täitsa uhke
***: et sain wifi toimima telefonitoe abil
* PilleRiin sai wifi toimima ilma toeta
***: sinu puhul ei imesta selle üle keegi, pilleriin
***: aga mees vahtis mind, suu lahti:P
PilleRiin: ***, kahjuks ei imesta jah 🙁
vot. mitte et see alati nii hull oleks ja ma ei pea end mingiks häkkeriks, aga see on vist iga asjaga nii, et kui sa koguaeg teed ja oskad, siis enam keegi väga ei kiidagi. aga tunnustust vajame me kõik ju. vahel.
palun ärge lugege siit nüüd välja, et peaks kommentaarides mind hullult kiitma hakkama, ei ole vaja.
ooteruumi aeg
arsti ooteruum on hea koht lugemiseks. kodus pole selleks nagunii õieti aega. eelmisel nädalal lugesin läbi ühe ca 100lk raamatu, täna sain teise peaaegu et läbi. mingi paarkend lehte jäi või natuke rohkem, aga see oli paksem raamat ka. noh, muidugi ilukirjandus, kuigi mitte lausa kõige kergem klass. Dodo laulust ma vist nii palju poleks seal suutnud lugeda.
ja inimesi on seal ka tore jälgida, eriti kui ajad üle lähevad ja rahvast muudkui koguneb..
lisaks teadmisele, et põletik on möödas, sain teada, et mu vererõhk on endiselt normis ja 15a arvutitega tööd pole mu silmi ka ära rikkunud. mõlemad faktid panid arsti täitsa imestama, esimene geenide koha pealt (jaa, ma olen kolmanda põlve naissoost esindaja oma perest, kelle arst ta on), teine nii geenide koha pealt kui üldse. niiet kogu oma ajutise väsimuse jms kiuste olen ma tegelikult täisjõuline eluloom 🙂
järgmisest nädalast on siis tööelu oodata.