Aasta: 2006

ja ongi selline video..

Posted on by PilleRiin

vaatasin hommikul uuesti üle Massive Attack ‘Protection’ video. eilsest jäi sellest kummaline mulje, mis sai täna kinnitust: see jookseb kõik juttis, ühegi katkestuseta. kahtlustasin juba digitaalselt töötlemist, sest kes siis tänapäeval enam filmib 6 minutit ühte kaadrit.
aga ma ei saanud rahu ja otsisin netist infot, mis kinnitab, et see on ikkagi üks kaader:

The Protection video was one of the most memorable because it was one ofthe most difficult. It was an amazing idea and, for Michel Gondry, to pull it off was just the most amazing feat. The two days of rehearsal and shooting in Paris were just so hard. Everyone was suspended in an upside down position and shot from above in a flattened building which was meant to look like it was upright. It was one shot from a moving camera in a crane and she used pulleys and projection screens to give the effect of things moving.

aga pikemalt saab lugeda sellelt lehelt, video on seal ka vaadatav.
see lugu kummitas mind öö läbi.

hüplev päev

Posted on by PilleRiin

täna on päris mitu head ja rõõmustavat asja olnud, aga ikka peab olema tõrva meepotis.
hea on näiteks see, et sain oma eBay kasutajanime peale saadetud raamatu ikkagi kätte postkontorist. ometigi oli saatjal olemas ju õige nimi ka ilusti. tekkis juba hirm, et sinnapaika see jääbki. no ja veel paar sujunud asja. või õigemini minuni üht- või teistpidi jõudnud asja.
aga vot ühe softiga olen täna hullupööra hädas ja see ajab mind juba muudeski asjades närviliseks, jälle. või on need asjad kuidagi teistmoodi seotud. neetud tehnika ja mu liigsed mõtted!

kaalutus

Posted on by PilleRiin

vaevaga saabunud uni oli pinnapealne ja kuivava kurguga. lapse uni oli rahutu koos minuga. ärkamine oli märksa kergem, kui ma arvasin.
ma ei tohi selliseid asju enam lubada, endale. aga vahel löövad igasugused segased asjaolud kokku ja kõike mu sees saab liiga palju. maailmalõhkumine ei ole lahendus. isegi see ei aita, et ma pole ainus. eilset Daki sissekannet lugedes oli pooliti deja-vu.
lõppeks teen ma kõik iseendale.
E. vaatas mind hommikul sellise näoga, nagu ta teaks rohkem, kui ma rääkinud olen. nagu ma oleks üldse eriti midagi rääkinud.

need pikad aastad..

Posted on by PilleRiin

mingi aastaid ripakil olnud ‘saba’ on lõpuks lahendust saamas. sisuliselt saigi, ootab vormistamist. mingites asjades saabub rahu. osast ebameeldivast minevikust saab lahti öelda. võinoh, päriselt ei kao kusagile, aga vähemalt ei tuleta end aegajalt pealesunnitud sagedusega meelde.
mul on hea meel, aga ma olen ka kuidagi väsinud.

üks päev Riias

Posted on by PilleRiin

arvestades Ikla-Riia vahel olevate teetööde mahtu on lätlased saanud hulga eurorahasid peale. igatahes sõitmine seal teel oli üsna aeganõudev tegevus.
Riias on madalad bussid, konduktorid ja ca 5-kroonine pilet ning liiklusummikud. üle jõe ehitatakse uut silda. kesklinna apteeki lapsekäruga naljalt sisse ei saanud. vene keelt kuuleb rohkem kui siin – või tundub see ainult nii? linn on linnam ja igal juhul suurem kui siin. korraliku masinaga tehti aga ainult tavalist kohvi, mugavat topsikuga kaasahaaramisvõimalust ei märganud. latteed oleks ehk kusagilt kohvikust ka saanud. rongijaam on kaubanduskeskus, bussijaam umbes nagu Tallinnas.
hommikul sinna ja õhtul tagasi on üsna väsitav. lastele, kelle unegraafiku see sassi ajas, ilmselt ka (minu laps oli kenasti Tallinnas, kohalikud lapsed olid sunnitud oma ema ja minuga päeva üle elama).
taksojuhid kasseerisid mult nii hommikul kui õhtul sama summa. üks firma, sama tee.

riia401.jpg

taustaks: Lovie Austin – One Night In Rio

öelda .. ?

Posted on by PilleRiin

olid ajad, mil ma ei öelnud ma enamikke asju otse välja. ei julgenud, ei pidanud vajalikuks, ei..
nii mõnigi kord tundus, et väljaütlemata on kergem. tegelikult enamasti polnud. oli see siis enesekaitse või teiste säästmine. näilised mõlemad.
eneseleidmise tee.
läks aega, ja õppisin ära, et ei tasu loota, et keegi mu mõtteid loeks. olulised asjad peab välja ütlema. muidu jäävadki pähe keerlema ja teised neid ikkagi ei tea. eriti kui need asjad on seotud teiste inimestega ka. lõputult peas keerlevad asjad ei ole head, need võivad plahvatada.
ennast saab kaitsta teistmoodi. teisi samuti – kui seda ongi vaja. kes kaitseb mind peale mu enda? (võisiis et .. kes teeb mulle haiget peale mu enda?)
aeg lihvib nurki ja nüüd ma tean jälle, et kõike ikkagi ei pea välja ütlema. või vähemalt mitte päris nii. või vähemalt mitte alati just siis. või et..
aga sellega võib puusse ka panna. nii üht- kui teistpidi. ja ma ikka kipun ütlema. mõnigi kord pole võimalikud tulemuste variandid ette läbi mõeldud. mõnigi kord ei olegi neid võimalik mõelda.
aegajalt ma ei tea, mispidi on mulle parem. või mis ongi parem ..?
mul olid need mõtted tegelikult peas juba enne, kui ma lugesin seda asja.