/\/\/\/\

öö selles linnas
on see mis paneb mind jooxma
taga ajama unistusi
põgenema su juurest
kaugele ära
olematusse
jättes sind nii üksi
kuigi tegelikult tahan ma olla osa sinust
kuid see öö
kisub mind eemale
ajab mind karjuma
& sa ei näe valu mu minekus
kui ma aina kaugenen sinust
ise seda tahtmata
meelitatuna eemale
neetud öö
selles linnas
aga hoidke täna minust eemale. mul on tülinorimise päev. ja natuke selline ka sealhulgas. need on kuidagi seotud.
tegelikult tahan ma kindla pinna peale tagasi, aga ma ei suuda üksinda..

töötegijate puudusest

paistab, et tööpuudust kui sellist ei ole hetkel küll. kui kellelegi tundub, et on, siis sõitku natuke trammiga. lisaks kleebitud töökuulutustele jookseb trammitelekast hulk reklaame, milledest 2/3 on kohe kindlasti töökuulutused. selge on see, et mingit tippjuhti seal ei otsita ja palk on umbes sellises hinnaklassis, et saab parasjagu osta ühe Caramelo seeliku (Tallinna kaubamaja, 3299.- EEK :O) ja heal juhul jääb natuke ülegi 😉 aga tundub, et tööjõudu on vägagi vaja, neid kuulutusi pikemat aega jälgides. kusjuures, kui ikka üldse tööd pole, siis on need enamasti paremad kui mittemidagi. hea küll, samas enamik ilmselt ei sobi ka pensionieelikule – nemad on üks üsna suur töötute grupp ju.
jah, ja ise ütlesin ära suhteliselt viisakast tööpakkumisest riigiametis. rahas küll katseajal ei võida (ei kaota ka), töö tundub üsna huvitav, aga vähemalt esialgu tähendaks see olulsielt varem tööleliikumist kui praegu ja lapse hirmvara aeda viimist. pealegi tekkis mul kerge hirm, et äkki ma ei tule toime.
igatahes pole mingi aja jooksul sinna inimest tööle saadud, perspektiivi ometi on ja mingeid väga hulle eelteadmisi ei olegi vaja. äkki peaks ikka ümber mõtlema veel?

***

töönädal algab ja ma loodan, et saan end välja puhata nädalavahetusest. üsna tavaline asi, et nädalavahetusel on tempo hullem kui muidu. samas ei näe ma aeglasemat tempot kusagilt ette järgnevaks kümnekonnaks päevaks.
märkamatult on täis saanud 3000 kommentaari. tegelikult ongi juba üle.

sisehoovused

täna öösel vilksas mu unest läbi üks inimene minevikust. täiesti ootamatult. noh, nagu unenäos ikka võib juhtuda. korraga ta oli keset mu und ja ma tundsin, et mu aastaid vastuseta jäänud küsimused saavad lõpuks ometi vastuse. kohe-kohe.. ja juba ta kaduski, ma jäin totralt oma unenäkku edasi. rohkem ma ei mäleta.
hommikul lugesin ma kohvi kõrvale üht huvitavat dialoogi. nagu ma oleksin juba enne magamajäämist seda lugenud. teemasse-teemasse. liigagi. üks kallistus siinkohal sõbrale teele.
alateadvus hoomab rohkem kui ma aiman.

bachatamania

kas see on nüüd ajutine või mis.. aga ma ei pea päris normaalseks, et panen hommikul bachata-muusika mängima. tavaliselt on mul hommikul vaikus. negatiivne on see, et kõik temaatilised netiraadiod on kehva kvaliteediga.