eesti keel igas päevas, osa 2

kas ongi nii, et pubekad on ebatolerantsed ja vahepeal on mingi tolereerimisaeg ja siis jälle hakkame muutuma ebatolerantsemateks?
viimasel ajal panen tähele, et mind häirivad mingid konkreetsed sõnad, mida inimesed räägivad. õigemini isegi mitte sõnad, vaid nende sõnade mingid vormid, mis võivad olla küll rahvalikud, aga on minu kõrvale vastuvõetamatud. ütleme nii, et grammatiliselt ebakorrektsed. samas nii mõnigi neis on näiteks mingis murdes täitsa normaalselt kasutusel ja kui neid sõnu kasutatuaksegi murdelises tekstis, siis see ei häiri mind. aga üksiku sõnana küll. ja riivab kõrva. tihti kirjutavad need inimesed muide selle sõna õigesti. miks siis hääldatakse teistmoodi?
nojah, ma olen natuke friik, kes paneb isegi kõnes -ki/-gi-liite kõige lõppu 😛 (ja oi, see liide on mu hell koht, ma ei talu, kui see 1. kirjutatakse valesse kohta 2. aetkase sassi, kas peab olema -gi või -ki!)
sellega tuleb muide meelde üks ammune perekooli teema, kus läks jutt mingitele valesti kirjutatavatele sõnadele (no sealt leiab neid muidugi hulgim) ja ma tegin huvi pärast netis otsingu sõnale ‘teenendaja‘ ja jäin tummaks (tänaseks päevaks on veel rohkem tulemusi). sellist sõna ju pole eesti keeles olemas?
kevadel alles kirjutasin keelest, ja juba jälle..