.. parem eelmist sissekannet, rehepappi ja muhmi.
seoses hullu tööpäevaga mina täna ei kirjuta. üritan parem natuke lõõgastuda nüüd.
Kuu: november 2006
tühi linn
juba tramm oli tühjem kui tavaliselt, kuigi neid polnud kaks tükki juttis.
linnas tekkis tunne, nagu öösel oleks olnud mingi katastroof, ellujäänuteks peamiselt kollaste vestidega tegelased. üksikuid inimesi liikus ka, isegi mõni auto oli. ummikuid ei olnud. kõik oli liiga vaikne. pühapäeva tunnet ei olnud, sest kodupool linnaotsas oli kõik argine. lihtsalt kõhedavõitu. liiga ulmeline.
igaks juhuks lähenesin tööle teisest küljest ja Stockmanni tühi autoparkla tekitas omakorda veidra tunde.
õnneks pole ma vähemalt tööl üksi, see leevendab.
täna oleks huvitavaid kaadreid linnast saanud, ehk..
tegelikult autode suhtes võikski iga päev nii tühi olla ju..
ja muidu ka, tegelikult mulle meeldib.
homme siis üritame tööle tungida..
see, et Maakri tänaval täna juba ei pargitud, meeldis mulle kui jalakäijale. siin oli hoobilt vähem autosid.
aga kõik need millalgi tänavatele paigutatavad tõkked ja autoakstsist Kivisilla tänavale maha tõstetud betoonblokid on asja ebameeldivam osa.
ma tahaks homme kesklinnas oma igapäevased käimised ära teha. ilma autota nagu ma olen pealegi. loodan parimat..
töökiun, et lõpetada töönädal
väga motiveeriv on, kui pea kõige lühemat aega firmas töötanud inimene saab ainsana ettepaneku lahkuva juhi kohale asuda.
alustame sellest, et vanadest olijatest vaadati mööda ja ta võeti juba kõrgemale kohale tööle. ah et küllap oli eeldusi? no ei tea, ühes veidi analoogses kohas oli töötanud tõesti. samas, esimeseks tööks saanud asja ta kuuldavasti ikka ei teinud korralikult ära.
paari kolleegi lapsehoolduspuhkuste ajaks määrati ta nö reatööd tegema. kuidagi teeb ka. siis kui talle ora p** ajada. jaksa ju ka naaksuda täiskasvanud inimese kallal. ega ta tuleb hädapärast tööga toime küll. kõiki nüansse ei tea siiani. ca 20 kuud siis.
kui Suur Ülemus meil käib, siis nemad käivad koos kohvikus vms. ja see vist ongi määrav.
kui ükspäev mu kolleeg oli talle midagi poetanud, et kiire karjäär, siis oli vastuseks tulnud, et ise tuleb ka aktiivne olla.
ma olen üritanud, muide, ise aktiivne olla. ettepanekuid ja asju ja üleüldse. üldiselt sülitatakse selle peale. nagu ka selle teise kolleegi peale, kellega me siin algusest saati olnud oleme. no mitte alati jah, aga piisava tihedusega, et meile meelde tuletada, et meil pole lootustki siin kusagil edasi rabeleda.
ah, mitte et ma tahaksin siin üldse kusagile. täitsa hea on siin istuda ilma erilise vastutuseta. aga no miks isegi ei mõelda sellele variandile? et alustaks enne nendest, kes on aastaid juba siin olnud ja suhtkoht tunnevad süsteemi ja inimesi.
samas, ma ei vaheta seda suhtelist vabadust siin paari tonni raha vastu ka (õnn ei peitu rahas ju :P).
aktiivsus aga muudkui kaob ja ei liiguta ka lillegi rohkem, kui hädasti vaja. sest motivatsiooni ei pakuta.
oma blogi, irisen palju tahan 😛
õnn ei ole..
.. rahas?
heh :)
no keemiapraktikumist lootsin ma postiivset tulemust, aga B on kaugelt üle selle, mis ma iganes mõtlesin. protokollid protokollideks, aga eksami tegemise ajal olin ma toidumürgituse küüsis ju. heh.
rõõm-rõõm 🙂
postiivsete üllatuste üle alati.
täissöönd
tegelikult on see natuke kurnavgi, kui söömine on töö. või haltuura. igatahes et selle eest makstakse ka. no et siis sööd rohkem kui muidu ja head sööki ja pärast tahaks siestat pidada. aga no meil ei peeta ju, põhjamaa siuke, kogu valge aeg tuleb tööd teha.
