ikka natuke liiga kaua natuke liiga palav on. täna on küll vähemalt tuult. ma ei suuda midagi teha ja kõik kleepub. kõik abinõud on ajutised. öösel vähkresin küljelt küljele, hoolimata lahtisest aknast.
ma ootan vihma.
leppisime siis spungiga kokku, et lähme teeme täna õhtul üks jääkohv. mõeldud-tehtud. rabasime coffe-in’ist jääkohvid ja trühvlid kaasa ja mõtlesime, et läheks mere äärde. no näiteks kaeme Paljassaare uue ranna üle.
Paljassaare tee oli täis nii autosid kui jalgrattaid. paksult. kui parkla paistma hakkas, siis tekkis tunne, et me pole päris õiges kohas. rannast edasi viiva tee ees oli tõkkepuu ka (ja hea on, et on). igal juhul keerasime võimalikult kiiresti – see ei olnud üldse väga kiire, kuna kitsas oli – autol otsa ringi ja liikusime hoopis Kopli poolsaarele. ahjaa, Laevastiku tänav jäi ka enne ette.
idee oli minna Sepa tänava otsa, aga juhtus nii, et meile jäi enne ette Neeme tänav ja nii läksime hoopis sinna. kena tunnike sai mere ääres kohvitatud ja jutustatud ja merd ja linde ja inimesi vaadatud.
kui kohv otsas ja mere ääres istutud, tegime veel üsna põhjaliku Kopli ringi. päris kõiki tänavaid ei kammind läbi, aga suure hulga küll. nii siit- kui sealtpoolt Kopli tänavat.
pärast sai spungile kodus veel gazpachot pakutud. selgus, et ta polnud seda ka söönud. sai täna kaks uut asja maitstud. mina sain vastu Upcideri Natural Apple siidripurgi 🙂 väidetavalt ei pidanud seda eesti veel müügil olema, aga ma juhtumisi nädal algul kaubamajast ostsin siiski.
Kopli elu on selline omamoodi. ma tean, et enamik inimesi arvab, et see on jõle geto, pätte täis ja üldse kole koht. kõigele lisaks algab enamike jaoks Kopli umbes praeguse Pelgulinna Selveri kandist ühelt poolt ning Erika tänavast teiselt poolt. ehk siis umbes sealt, kust vanasti läks üle Sõle tänava raudtee. tegelikult on see muidugi vale. Kopli algab siiski umbes Kopli pargist ja Kopliranna tänavast ja teiselt poolt umbes Keraamikatehasega. kes teab täpsemalt, võib lisada fakte. aga okei.
tegelikult on Kopli (ja ka Sitsi ja Pelgurand) sellised päris omapärased asumid. ühelt poolt on siin vist tõesti üsna palju venelasi, siin on sotsiaalmaju ja munitsipaalmaju (mis vahe neil on, ei viitsi ma siinkohal seletada) ja kodutute öömaja, siin on poolpõlenud puitbarakke, millede mingis otsas käib veel elu ja siin on kordatehtud barakke, mis näevad välja väga ägedad. siin on vana kangavabriku tööliste majad ja ka ülemuste majad Süsta tänava kandis, sellised päris vinged puumajad, niisuguseid ei ole harjundki nägema. üsna erinevad enamikest Kalamaja puumajadest. siin on vahel staliniaegseid kõrgeid ja avaraid maju, ka osa korda tehtud ja osa veel mitte. mõned uuemad majad sekka. mõned ühikad, mõni neist korda tehtud ja mõni mitte. siin on seesama vinge Neeme tänav oma väikeste majade ja suurte aedadega, täiesti ootamatu siuke. noh, umbes nagu Lilleküla eramud, ainult märksa vaiksemas ja merelähedasemas piirkonnas. kõrval kivine mererand, Lahemaal on samasugune kaitse all. siin asub peaaegu tundmatu Tallinna Kopli Nikolai kirik (seda ei leia kohe üleski, kui ei oska otsida – mere poolt paistab paremini muide). siin asub Tallinna vanim ja väga kena lasteaed (koduleht on küll vananenud). lisaks Neeme tänavale on siin veel ootamatu Sirbi tänav, mille enamasti paarismajad on ehitatud eelmise EV lõpuaastatel ja milliseid Koplis küll keegi vist ei ootaks.
kusagil hakkab silma roosakaks värvitud aknaraam, aga kõrvalmajal on aknad kõik vahetatud, uus katuski peal ja fassaad ootab ilmselt uut rahasüsti.
siin on ka vähemalt kolm parki. lisaks kordatehtud Kopli pargile on lasteaia kõrval olev Kase park, mis peidab endas looduskaitse all olevat Kopli kivikülvi – sellest jupp ulatub ka lasteaia hoovi. täitsa vinge kivikülv on muide, ma julgeks võrrelda Helmerseni kivikülviga Hiiumaal, kuigi viimases on suuri rahne rohkem. trammi lõpp-peatuse kõrval asub ka Süsta park, selline väike roheline ala. aga Kopli on niigi üsna roheline.
Koplis käib päris intensiivne sotsiaalelu. kes päevitab majade vahel, kes käib sealsamas Sepa tänava lõpus mere ujumas. siinseal hoovis või majade vahel on püsti grill ja seltskond veedab mõnusat õhtut. lapsed liiguvad muretult ringi. mõnel pool on majade vahel-ees kenad lillepeenrad, kust pole õisi murtud ja mis on absoluutselt hooldatud. möödasõitvaid võõraid autosid vaadatakse umbuskliku näoga. loomulikult on nii mõnigi mööduja üsna asotsiaalse olemisega, samas istuvad pealtnäha asustamata baraki uksel noored ja ajavad omavahel juttu. kohati tekib lausa mingi külatunne. nagu oleks välja astunud kiirest ja mingit oma kurja elu elavast Tallinnast ja sattunud kusagile, kus elu käib hoopis teistmood. mis siis, et kuur on kipakil, aga siin on mingi omasoodu-kulgemise rütm.
nagu umbes see 8-aastane poiss, kes mere ääres tassis süles oma umbes pooleaastast õde või venda, veidi hiljem võis neid näha merel paadis kivide vahel laveerimas, sedapuhku titt ema süles ja kas vanem vend või isa veel abiks.
või teisalt see, et siin pole lapsevankriga liigeldes olnud probleeme transpordi peale-maha saamisega või uste vaatud hoidmisega. alati on keegi abiks olnud.
see ei ole ju võimalik Tallinnas? aga näe, on. Kopli lihtsalt ei olegi nagu päris Tallinn.
nojah, tegelikult võiks Koplist rääkida veel palju ja ma loodan, et Rehepapp jutustab veel kõvasti juurde. ma siinkohal lõpetaksin 🙂
P.S. ma ise elan muide Sitsi asumi piiril
poiss hakkas eile mu muusikakollektsioonides sobrama ja ma jõudsin arusaamisele, et ma peaksin kõikvõimalikud plaadid oma peidupaikadest välja kraamima ja siis kuidagi süsteemselt ja korralikult ära panema. mingi osa on ka, aga suur hulk on ripakil. üllatavalt mitu tühja karpi on ka, näiteks ühe mu 10a vana lemmikplaadi oma. niuc. e-bay pakub seda plaati 21USD eest, amazonis on oluliselt kallim. aga ma ei tahaks ju uuesti osta. väike lootus on, et sorteerimise käigus äkki tuleb välja kusagilt suvalisest karbist.
aga no kesse sellise palavusega viitsib!
mingeid päris huvitavaid kassette on ka. osa on vist küll vanemate juures, tundub.
akna lahtihoidmine tuulutamiseks lõppeb maru mustade aknalaudadega.
meri on see, mis aitab mu ajusid õhutada. meretuul, meri, mereõhk..
tänases postimehes on lugu noorte tööpuudusest, juhtkiri on ka samal teemal.
olgem ausad, jälgides neid mingeid küsitlusi või statistikat, mis aegajalt meediast läbi jookseb, olen ma ammu imestanud noorte, äsja gümnaasiumi või kõrgkooli lõpetanute palgasoovide üle. tähendab, ma saan aru, need on summad, millega elaks suhteliselt muretult ära – ainult et sellised palgad ei ole meil just väga reaalsed. 2005 aasta eesti keskmine brutopalk oli veidi peale kaheksa tuhande krooni. noored tahavad kümme tuhat netos. see teeb tööandja kuludeks koos kõigi maksudega peaaegu 17 tuhat krooni. polegi väga väike summa.
veel: teadaolevalt on mingi väike hulk neid, kes saavad üsna suurt palka, mingi hulk neid, kes saavad sellist ‘normaalset’ palka (umbes nagu need noored tahavad ja veidi rohkem) ja päris palju neid, kes saavad alla selle keskmise palga. see lihtsalt on nii, meeldib või ei meeldi. raha pole asi, mida saab suvaliselt ja vastavalt vajadusele juurde trükkida. ma arvan, et kui meil oleks rohkem reaalset tootmist riigis, siis oleks ka ‘raha rohkem’. aga ma pole majandusinimene ja ei tea täpselt neid nüansse. ja tootmisse ei taha ju ometigi keegi minna.
selge on see, et kõik ei saa olla selle ‘normaalse’ palga peal. alati on neid, kes saavad vähem raha (sest osa erialasid, töökohti vms on sellised ja nt müüjaid on ka väga vaja) ja alati on neid, kes saavad rohkem (enamikel juhtudel kaasneb sellega ka suurem vastutus, kogemus, haridus – aga need pole nii üheses seoses päris alatii).
tegelikult on ju normaalne alustada madalamalt ja liikuda edasi vastavalt võimalustele ja võimetele.
ilmselt peaks ka kaduma mentaliteet, et kõrgkool ongi umbes samasugune asi nagu kesktase – et kui seal käinud pole, siis nagu polekski inimene. kutseharidus on tegelikult palju praktilisem ja saab ettekujutuse tehtavast kätte, mitte pole tegu huupi eriala valikuga. aga see on juba teine jutt ja selle kohta on teine artikkel. seotud selle teemaga on see siiski minu meelest.
teine silmahakanud teema on lasteiateema, mis ikka aegajalt jälle tuleb. tegelikult on see kogu aeg. ma mõtlen juba aastaid, et miks ei saa meie vinges e-riigis tehtud ühist andmebaasi lasteaedade jaoks? mingi baas selle kohta on vist olemas, et kes kus aias sees on, aga ootelolekute kohta mitte. ega see kohti juurde ei tekita, aga siis poleks need järjekorrad ehk nii pikad lihtsalt? sest tõesti, paljud on mitmes kohas kirjas, see teeb järjekorra näiliselt pikaks, järgmine tuleb panema, kuuleb, et on mitmekümne mitmes, paneb ka veel kolme kohta ja nii edasi ja nii edasi, ahelana.
muide seoses lasteaedadega huvitab mind ka see, et koolitoit on tasuta, aga aiatoit? no kasvõi üks söögikord? et koolis käivad kõik lapsed ja aias ei käi ja kodulaste toitu ei kompenseerita? see on sama teema, mis enamike hüvitistega muidugi. aga natuke on nagu põhimõttes asi.. või?
ma pole nendel arutletud teemadel mingi spetsialist ega tegija, lihtsalt arvasin. täiendused teadjamatelt on vägagi lubatud 🙂
väike šokolaadikomm ja jääkohv on just see, mida peale lõunat vaja palaval päeval.
ei, mind ei kohta õllesummeril. unustage ära. mul on töö ja trenn ja sünnipäev ja misiganes. pealegi mulle meeldib enamasti valida rahvamasse, kus ma viibin. alati see ei õnnestu küll, see polekski võimalik. no ja loeb ka see, et kellega mingis massis olla 😉
tavaliselt ei suuda mehed igasugu aastapäevi meeles pidada. on erandeid. 8 aastat ja pole see suhtlus kogu aeg sugugi tihe olnud, ja ikka on meeles. minul näiteks pole.
trenn võtab võhmale. natuke totter on see, et osad sealt on juba käinud mingi aja, no näiteks kuu aega. nad veel midagi väga vinget ei oska, aga ometigi on mingid sammud, mida nad on õppinud ja millega ma järele ei jõua. okei, karm oleks ka loota seda peale kahte tundi. ma usun, et mingi hetk hakkab sujuma. ma usun ka, et see mõjub angerjale mu kõhul 🙂
