lähen vaatan, kuidas ja kas mu poeg hambaarsti oma hammaste ligi laseb ja kuidas ja kas ta peab kinos poolteist tundi vastu. mingi nädlavahel tekkinud köha ja nohu ei ole boonus seejuures, vaid vastupidi. lisaks viib see mu hoolikalt paika pandud nädalaeelarve tasakaalust välja. tööle saab ka vähem, kui hea oleks.
ah, mis seal ikka. tegutsema!
lisa, kell 16:21:
kõik läks suurepäraselt, lausa hästi. hammas sai korda ja film lõpuni vaadatud. poiss oli väga tubli 🙂
Kuu: aprill 2006
kohvitus
Türil on üks koht, kust saab normaalset kohvi ja see on täna reserveeritud.
aga muidu pole vigagi. tundub.
varahommikul ei ole ilus halada..
..aga ma siiski..
seekordne kooliminek algab kuidagi eriti kehvasti. kogu mu sebimise kiuste peame me täna minema 8.40 rongile ja meil jääb selles väikeses unises linnakeses pea 3 tundi parajaks teha. sest lihtsalt keegi ei lähe täna Tallinnast autoga. algaks tunnid siis kell 11, aga sel ajal on veel saksa keel neil, kes arvasid, et nad inglise keeles toime ei tule.
see keeltevärk on veel tätisa omaette teema nagunii. esimeses inglise keele tunnis arvas umbes pool klassi, et nemad on õppind saksa keelt ja nemad küll inglise keeles ei osale. lubati siis neile saksa keel orgunnida. tulemus on see, et nad õpivad luuletusi pähe, teevad koduülesandeid ja tunnid venivad alati pikemaks, tundub, et neid on rohkem ka kui meil oli. ega nad pole nüüd väga rõõmsad, et nad jalgu trampides saksa keelt nõudsid ja sügisel mõnikord varem ära said, kui meil inglise keel oli. (aga olgem ausad, neil on sellest õppest ehk mingit kasu ka, erinevalt meie inglise keelest).
et asi poleks veel ainult transpordi taga, on laps juba pea tunni üleval olnud, õues on sompus ilma ja ma loodan, et mul õnnestub rongis magada, sest hoolimata kogu mu väsimusest oli öö rahutu. isegi voodisse sain ma eile enda kohta kohutavalt vara.
ja ma ei suuda end praegu veenda, et tegelikult on kõik tore ja ilus ja mul ei ole väga kiire hetkel ja ma võin ju peale kooli magada kenasti. oeh, sinna on 12h aega ka nagunii. põhimõtteliselt loodetavalt olen ma elus selleks ajaks (peale 2,5h sisustamist saame me .. umbes 6h matemaatikat, kõrgemat).
ja ma tean, et külalised eile ei olnud tapvalt hea mõte, siiski oli see ju meeldiv võimalus õhtu sisustamiseks. poiss tundus ka rahul olevat, sai oma Legodega uhkustada ja suutis enamasti oma toredat poolt näidata. praegu rõõmustas ta mind sellega, et leidis, et ta paneb täna ise riidesse. huvitav, kust selline mõte, kui mina ometi kodus olen?
päevad pole vennad..
on päevi, mil kõik veereb nagu kera, kõrvalepõikeid pole ja asjad lähevad, nii, nagu peavad. või nii, et ei tekita igatahes mu liikumises mingeid olulisi häireid. kõik on rutiinne, kõik sujub. aga võibolla ei mõtle ma noil päevil lihtsalt, vaid lasen endal veereda, nii nagu just välja kukub.
mõnel teisel päeval aga kuhjub korraga ümberringi ja sisse tuhat erinevat asja, mis ei lasegi veereda. küll lükkab seestpoolt midagi, küll on väljaspool mõjusid. mõnda otsiks nagu ise. minevikku, tulevikku, olevikku. ajad ja ruumid segunevad, ma püüan orienteeruda ja põrkan kogu aeg kusagile vastu ja ei teagi, kuhu suunas liikuda. või et üldsuuna leiad üles, aga nüansid on lahtised. lõpuks suudan hädavaevu õhtusse ära veereda – ja ei oskagi korraga enam kusagile minna. ootamatult on kõik taas harjumuspäraselt tühi. see ajab uuesti segadusse..
ja mõni asi läheb vahel ikka veel rohkem hinge, kui tahaks.
palju kommentaare
ma ei saa aru, kuidas on siin korraga üle kahe tuhande kommentaari? alles oli mingi mõnisada ju.. ja ma olen läbukommid ju ometi ära kustutand! ma oleks nagu midagi maha magand, vaata või takkajärgi, kes on kommentaari nr 2000 autor ja jaga veini takkajärgi. samas, 2500 on ju Ka ilus number 🙂 hetkel oli alla 2300 ees..
kasvab inimeseks ;)
laps sotsialiseerub päris armsasti. tänane ‘Tere’ lasteaias rühmauksel oli juba päris kena ja kõlav .. või oli tuba suhteliselt vaikne 😉 akna peal on ikka vaja mulle lehvitada, kuigi enam mitte nii kaua.
rattahooaeg
jalgrattahooaeg on siis avatud. ilmselt jääb napiks, nagu ikka. no selles mõttes, et sõidan vähe.
leidsingi, et mulle meeldib sõita kiiresti ja segamatult, tõesti. vähemalt kui ma üksi sõidan. linnas aga nii ei saa ju. sõiduteel ei julge, jalgrattateed on koos kõnniteedega ja nii sõitjaid kui käijaid täis, lisaks veel kõksugu pidevad ristumised vähemate ja suuremate autoteedega. mu juurest kusagile maanteele jõudmine on aga päris pikk tee.
niiet, ma ei tea, mis saab minu plaanist vahetada ratas korraliku ja kena naiste turvalise linnaratta vastu, millega tööl käia oleks mõistlikum kui praeguse asjandusega. tollega ei oleks ju võimalust maanteel eriti mõnusalt sõita ilmselt. a samas .. ma nagunii ei sõida väga palju.. ähh.
minu kindel hall
Sellest talvest mäletan ma halli. Ma mäletan veel, et suvel oli värve. Meri, kivid ja kitarr. Soe tuul ja horisondile laskuv Päike. Kui kõik tundus veel võimalik, aga samas mitte. Su sõnatud lubadused puudutasid mind, panid veel korra õhkama ja kadusid seejärel. Ma pidin end tagasi hoidma, et neile mitte järgi joosta. Surusin hambad huultesse ja, veremaik suus, suutsin ma seda. Ennast peab ju hoidma?
Peale seda oli hall. Sügise värvid, punased lehed, lume valevus, peegeldav päike, sinine taevas, lõpmatult hallid pilved. Värelevad hetked. Päevast päeva korduv. Üleeile, eile, täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Ma naeratan, tõstan häält, tunnen rõõmu, nutan. Kõik on pilvede taga. Siin pole küll värve, aga on alati jahe ja kindel. Ma ei ihkagi siit ära. Aegajalt meenub kõik teisel pool ja ma tahaks rohkem, kui neid helke – aga milleks? Sest värvidega kaasas käib palju muud. Ma ei taha kõike seda. ma kardan neid värve.
Jahe ja kindel ja alati sama. Rohkem ju polegi vaja? Kõik muu on enesepettus.
See, et ma vahel öösiti nutan, ei puutu asjasse.