ma olen keset tänavat, kui valgus kaob. totaalselt ja kõik, ainult üksiku mööduva auto laternad valgustavad teed. aga muidu on pime. tänavad, majad – jah, need kontorid, hotellid, elamud ümberringi, mis on tavaliselt sellisel kellaajal valgustatud akendega üle külvatud; mulle meeldib vahel seista ja vaadata, kuidas tuled siinseal kustuvad ja süttivad, mõned kollased, mõned valged, mõned päris vaevuaimatavad, kuidas valguse järgi võib aimata koristaja liikumist ühest toast teise, aegajalt ilmuvad valgusesse siluetid.. seda kõike pole korraga.
ma olen seisma jäänud ja hoian kotisangast kõvasti kinni, nagu keegi tahaks seda mult ära tirida. ma ei pane tähele, mida teevad teised inimesed tänaval. kuulen, kuidas paugatab mõni autouks ja tajun, et ikka veel valitseb vaikus. ma pole üldse kindel, kas on möödunud sekund või minut, aeg venib ja ma loodan, et nurga taga on valgus olemas ja trammid käivad ja ma saan koju. ühtegi valguspeegeldust peale autotulede ei paista, valgusfoorid on kadunud pimedusse, aga see ei saa ju olla, et kogu linn on pime, see on siinse kvartali probleem, midagi juhtus lihtsalt siin piirkonnas.
hakkan ettevaatlikult liikuma, kuid 200 meetri pärast ristmikul on kõik suunad sama pimedad..