Unenäod on kummalised asjad. tegevused, kohad ja inimesed on ebaloogiliselt põimunud. oled nagu ühes kohas, visuaalselt meenutab see hoopis teist ja hetke pärast on moondunud kolmandaks. seos reaalsusega on pea olematu.
mõned Unenäod on nagu seeriad – ma tean, et ma olen varem seda näinud, kuigi võibolla aastaid tagasi; mõned on nagu deja-vu ja mõned elan ma elus hiljem läbi (ka deja-vu ju tegelikult, klassikaline Unenäost väljas olev)
tänasest rähklevast ja kerge unega ööst on meeles kummalised katked mingist tavapäraselt segasest Unenäost. olid kohad ja olid inimesed ja oli Emotsioon. täiesti ootamatu muide, seotud konkreetse isikuga. ma ei uskunud, et ma suudan endas leida sellise suhteliselt negatiivse Emotsiooni. nime ei oskagi anda. segu põlgusest ja haletsusest, vist; ja äratundmine, et inimesed teevad iseenda jutu ja tegudega endale rohkem halba, kui teised. jaa, ühtepidi ma tean seda ammu, aga ma pole ammu seda nii selgelt ära tajunud. või pole lihtsalt süvenenud. näiteid tuleb järjest meelde – aga kas on need nii olulised? oluline on ikkagi tänasest ööst, sellest Unenäost tulnud Emotsioon, millega pean ma edasi minema ja suhtlema. sest tuttavaid ei saa ära visata. vähemalt mitte alati ja mitte väga lihtsalt.
Aasta: 2005
kolm lennanud aastat
ohh… külad läinud ja ma olen veel elus.
pilte tegin hästi vähe, lihtsalt olin nii loppis. täna ei suuda ühtegi siia visata, linki ammugi mitte. pole nagu midagi nii vinget näidata.
mõtlesin hoopis, et nüüd, 3 aastat hiljem, on mul sellest päevast ja õhtust mälus hoopis teistmoodi seigad, kui need Kõige Olulisemad. nii, kuidas asi oli, võib soovija lugeda Rauli oma lehelt, link on siin paremas tulbas olemas.
enam ei ole meeles see valu või midagi. üle kõige on kaks vastuolulist tunnet – ühelt poolt oli see viimane õhtu kuni umbes nüüdseni, kui ma sain rahulikult lugeda; teisalt aga süütunne, et kuidas ma võisin lasta end nii kergelt pehmeks rääkida ja oma vastsüninud poja ööseks lastetuppa anda. kuigi küllap ma oleksin öösel üsna õnnetu ja väsinud noor mamma olnud kah. niigi olid esimesed pesemised ja mähkuvahetused üle mõistuse keerulised tegevused..
kiirelt on ka see aeg läinud. alguses tundus küll, et tunnid venivad ja päevad ei jõua iial õhtusse – ja nüüd on juba hirm, et varsti ongi päris Suur Poiss valmis…
täna ma enam ei suuda, homme ehk parandan osad katkised lingid Rauli lehel ka ära.
hommik, esimene tunne
palju õnne, Raul Mihkel 🙂
täna on hullem kui eile. mul pole üldse tunnet, et ma kuidagi täna midagi teha suudaksin; aga ilmselt ma pean selle mittetunde endas lihtsalt maha suruma. lõppeks ei ole ma planeerinud hirmpeent menüüd ja emal pidi õnneks mingi kook valmis ka olema – ehk siis ma võin jätta koogi tegemata, kui kuidagi ei jõua.
ilmselt on aja küsimus, millal poiss haigeks jääb. ise kardan, et just teisipäevaks, kui mul on miljon asjajamist ja poiss plaanis vanaisa juurde viia.
homseks pean ennast töökonditsiooni ajama. ma ei saa endale lubada ühe tööpäeva kaotamist.
laupäevak, tatine
mulle kuluks koristamise juurde abiline ära. selline suurpuhastuse moodi koristamine enne poisi homset sünnipäeva, kui kõik vanavanemad kohale tulevad. peab kuidagi oma suure toa saama suure toa moodi välja nägema. pooltõbisena on seda üksi lapse kõrvalt üsna tüütu teha. samas, ei teki jälle mingeid mõttetuid vaidlusi teemal mis kuhu ja miks panna, vaid saan ise vaikselt toimetada.
aga siiski oleks kasvõi moraalne tugi vägagi abiks..
kartulipuder porgandiga
kui tavaline kartulipuder ära tüütab, võib seda porganditega teha.
selleks puhasta porgandid ja lõika seibideks ning pane keema. kartuleid on siis paras aeg asuda koorima, kui porgandid juba keevad. kartulid peaksid olema enamvähem ühesuurused või suuremad kartulid ühesuuruseks lõigatavad. need ka keema ja ikka kenasti pehmeks.
kui poti tulelt võtad, et vett pealt ära kallata, pane sinnasamale tulele piimapott, et see soojaks saada.
kui nüüd mingi tavalise purustajga neid kartuleid-porgandeid katki suruda, siis peaks arvestama, et porgand jääb ikka natuke tükki. saumikseriga saab muidugi päris püreeks ka, aga ma pole seda proovinud.
kui segu on siis kenasti katki surutud, lisa natuke võid ja juba sooja piima ning klopi puulusikaga. vajadusel lisa veel piima ja klopi veel. hea puder on see, mis on korralikult läbi klopitud, kergelt lausa vahus võiks öelda 🙂 lõpupoole lisa natuke soola ja porgandiga pudru tegemisel on ka riivitud muskaatpähkel imehea lisand.
natuke kaalikat võib ka panna. porgand ja kaalikas annavad magusama maitse ja ilusa värvi 🙂
viiruserünnak
mul on juba paar päeva kahtlane tunne olnud. kahjuks ongi see tõeks osutunud. täna olen ma ikka üsna haige. pole midagi kasu sellest, et juba 2 päeva olen tasakesi ravida püüdnud. ähh. vastik umbes kurk ja lõõrid!
11:45
küll on hea, et olemas sõbrad, kes orgunnivad põdevale inimesele sidruni + imehea õietolmuga mee, tagastatud termoses üllatusena kuum teegi sees hakkamas 🙂 pisikud, hoidke nüüd alt!
rebitud..
huvitav, et on kirju, millede katkitõmbamine pakub peaaegu et füüsilist naudingut.
mõnigi asi saab korraga lihtsamaks ja selgemaks.
ei, tegu ei ole arvetega.
kohvibaar. üllatus.
pisike üllatus täna õhtul / just a surprise for tonite
Laagna-Mustamäe
vot selline uudis mulle meeldib. mulle meeldib nimelt trammiga sõita. tramm on märksa shehvim kui näiteks buss või troll. eriti, kui võtab suure kiiruse sisse, näiteks Kopli kaubajaama kõrval. sisi ma ikka mõtlen, et vot kui see tramm sõidaks nüüd maa all, siis oleks ta hoopis metroo. aga tegelikult on lahe, et sõidab maa peal, sest siis näed linna enda ümber, selle nägusid ja muutuseid. maa all jääks pool sõidumõnu puudu.