Is it wrong to talk to myself even when there’s nobody else
I’m just checking out that I’m not gone under the water
Thrown on the beach like a seal ready for slaughter
Can’t you understand that the way things were planned
It never worked out so I just went crazy
I took to the drink, like something says its “maybe”
I ain’t got no excuse and that’s really the news
Got nothing else to say, that it’s my way, it’s always my way
I seem to be running away so often
I’ll try anything once and that’s the way we should be
But it’s always the same getting caught up again in a habit
A habit I just can’t shake off the way it always turned out
Can you understand it’s the way I choose to be
Everything seems so easy this way but I’m going under fast
Slipping away
Am I so crazy
Marillion,
lyrics by Derek William Dick (Fish)
Fishi-järgne Marillion nagu polekski õige Marillion..
Aasta: 2005
nr. 5
Ma ei mäleta enam päris kõike. Ma mäletan seda ööd, kui me käsikäes läbi linna kõndisime. Sügisööd. Ma ei mäleta, mida me rääkisime ja kas me rääkisime. See ei ole oluline. Mäletan seda tunnet.
See oli üsna külm septembrilõpu õhtu, aga ma ei mäleta ka seda, et oleks külm olnud.
Ja ma ei mäleta ka, kust täpselt sai see alguse. Sest me ju tundsime teineteist juba mõnda aega. Ning me koos lõunatamised juhtusid juba üsna tihti.
Lihtsam on mõista tõmmet esimestel kohtumistel.
üks samm geniaalsusest
kui ma vaatan teiste fotosid (fotobloge), siis on mul tihti tunne, et ma ei oska üldse pilti teha.
sama tihti on mul tunne, et tegelikult ma olen geenius 😀
see joon kahe vahel on liiga peenike. keskpärasus.
värske kodumaise kala võimalikkusest
kirjutasin kokkajasse oma värskest Peipsi kalast ja jõudsin jälle selle mõtteni, et me elame ometi mere-järve-jõeriigis, et lettidel on peamiselt kas punane kala või sügavkülmutatud, peamiselt ookeanikala. isegi kui on värske latikas või vahel harva ka midagi muud saada (kilu-räime ma ei mõtle), siis on need Väga Ammu surnud ja hind on ka kordades kõrgem kui otse kaluritelt-kokkuostjatelt ostes.
aga see viimane pole ka lihtne, nagu kogemus näitab. kui tuvust ei ole, ei saa peipsi äärest küll kala eriti kätte. kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et ei tea, kust saab; isegi need, kes on äsja oma jäält toodud kala ülesostjale maha ärinud. pikema vestluse ja urkimisega õnnestub siiski kala kätte saada. nojah, lähtudes sellest, mida ma õpin, ei tohiks ma üldse mitte mõeldagi sellise käest-kätte ostmise peale (eks seepärast raske olegi osta, et ametlikult nii ei tohi), aga kui mul ei ole muud võimalust seda värsket kala saada, siis .. siis polegi valikut ju.
positiivset: see kalalaar äratas mind mingist letargiast ja ma tahan süüa teha üle hiiglama pika aja.
Peipsi kala päev
ma pole kunagi arvanud, et mina ja värske puhastamata kala sobivad kokku.
aga mõnikord on see paratamatus. näiteks kui õnnestub Peipsi äärest saada värsket kala. sellise Hästi Värsket Peipsi järve kala, mitte mingit x-päeva seisnud punaste silmadega kala hingehinnaga.
kohaga läks üsna lihtsalt. pool elamist on küll soomuseid täis, aga ma olen suure osa juba ära ka koristanud. kala ise läheb ahju, seega pääsesin fileerimisest.
suure haugiga oli keerulisem. soomuseid ei pidanud ära rookima, küll aga oli plaan see külma panna – no ei jõua paari päevaga ära süüa 5kg kala, peab ju mingi valiku tegema. nii et külma läheb ikka haug, mitte koha. nojah, tähendab, fileerida.
konsulteerisin paari raamatuga ja võtsin asja ette. igatahes mari on ühes kausis ja ootab töötlemist, kuigi ma ei tea millist.
peale teise filee eraldamist oli tunne, et nüüd võiks paar kala veel ära fileerida 🙂
luud-nahad-pea on potis ja saavad kalapuljongiks. eks homme või millaski teen supi ka peale.
tegelikult..
.. on ju kõik päris tore. ilm on ilus, koolis läheb enamvähem nagu hästi, praktikale sain positiivse hinnangu.. aga ikka on mingi energiapuudus ja tülpimus, motivatsioonipuudus ka nagu. hoolimata apelsinidest, mida siin küll mahlaks pressida ei õnnestu.
kevadväsimus?
täna õhtul üritan veel pilte teha, see on teraapiaks hea küll. aint et CF hakkab täis saama. tagasi Linna jõudes pean selle teemaga tõsiselt tegelema.
andke patja!
üldiselt on uni. permanentne. sest see neetud kell sai keeratud ja unerütm ongi segi. päris jama on koolis loppis olla. lisaks tavapärasele kooliunisusele see kellakeeramise oma ka..
ja kui ma ei saa täna õhtul Tartust Räpinasse, siis peab homme lausa hirmvara tõusma.