Kuigi Taat norib meid seeneaastaga, leiab ikka vahest nõnda palju, et pannitäieks. Minge metsa, ütlen ma ja kes otsib, see leiab. Kümmelseeni olen teind juba aastaid, ei teagi, miks varem põhjust polnud retseptumit jagada…
500 g. värskeid seeni
50 g. suitsupekki
väikene sippul
pihutäis köömneid
500 g. kartohvlit
soola, musta pipart
kaks muna
pool klaasi piima
Seened vajavad äraviilutamist ja siis lähevad mõõduka kuumusega pannile, kust neilt kõik see vedelik välja lastakse. Vedelik ära valada tuleb.
Nüüd pannile kuubikuteks saetud pekk, peeneks hakit’ sippul ja köömned ühekorraga. Sirrata lasta.
Kartohvlid peavad enne mundrid keedetud olema – ja mitte kõige pehmemaks. Tuleb need ketasteks lõigata ja siis pekile manu pannile. Kui kõik hakkab mõnusalt krõmpsumaks minema, siis sool ja pipar meki järele.
Kõige lõppu pääle valada piimaga sassilöödud munad. Ja lasta kuni muna kokku läheb.
Õlu: Lager-tüüpi
Aasta: 2005
.. looduslähedane?
mul on täitsa kahju inimestest, kes on elanud aastakümneid Mähel, või Meriväljal, või Viimsis, või Järvekülas, või kusiganes uues popis kohas Tallinna ümbruses. neil on olnud suhteline rahu ja vaikus, võib-olla mitte küll kõik mugavused, aga siiski üsna maa-elu. ja nüüd ehitatakse kõik paksult täis uuselamurajoone. Meriväljale müüakse Pirita nime all, Mähele sõltuvalt otsast Kloostrimetsa ja Merivälja nime all; ühe uuselamurajooni nimetus uhkem kui teisel.
mingis selle aasta “Eesti Looduses”, kui ma ei eksi (aga võib-olla siiski mujal) oli jutt sellest, et hoolimata looduskaunilt kõlavatest nimedest ja siltidest stiilis ‘Tule elama maale/loodusesse/värskesse õhku!’ ei ole selline elamine kaugeltki loodussõbralik, pigem vastupidi. mõtle kasvõi olematule ühistraspordile ja infrastruktuurile suures osas nendest rajoonidest, mis eeldab küllalt palju autosõitusid, et saada tööle, kooli, poodi jne. rääkimata ehituste käigus hävinud loodusest. kõige popim aed on pealegi sile muru, ainus soositud haljastus hekk naabrite ja oma aia vahel. ja mis kasu on, kui ostad omale hingesööva laenu eest majakese kusagile, kus ehk ongi looduskaunis ning 3a pärast kinnisvaraarendajad ehitavad su vaate uusi maju täis?
tomatipüreesupp
pasitab, et olen püreesuppide lainel..
2 keskmist sibulat
3 küünt küüslauku
700g tomateid või ka tomatipüreed
2spl (oliiv)õli või mingit muud rasvainet
7dl keeva vett
100ml värsket koort
puljongikuubik, maitserohelist soovi järgi
koori ja puhasta küüslauk ja sibul, viiluta. koori tomatid ja viiluta samuti.
aja rasvaine potipõhjas kuumaks, keera kuumus väiksemaks ning lisa sibulad-küüslaugud. kuumuta neid, kuni hakkavad muutuma klaasjaks. lisa vesi, lase uuesti keema ning lisa tomatid või püree.
kasutasin taimseid puljongikuubikuid ning lisasin need ka selles etapis, tegelikult tuleks kuubik lisada natuke hiljem.
keeda ca 15 minutit ja lisa hakitud maitseroheline ning koor.
kui tõuseb keema, võta tulelt ära ning püreesta saumikseriga.
serveerimisel võid lisada riivitud juustu ja/või saiakuubikud.
01.09.2005
soovi korral võib lisada tshillipulbrit või mõnda teravat kastet ka, kui on soov saada vürtsikamat suppi. sel juhul üsna lõpus siis 😉
13.09.2005
vett võib ka umbes poole vähem panna ja osa asendada nt tomatimahlaga. sõltub vist tomatitest ka natuke :O
jaama turg
2 lasteseepi maksab sama palju kui 2 saia.
ilusad kaltsud on kallimadki kui mõnes poes.
mõnel on liha vist küll nädal aega letis olnud.
tädikesed oma küüslaukude ja tomatitega on mu lemmikud. mitte et ma ostaks neilt alati midagi.
mais on Stockmannis muide odavam.
ma polnud päris ammu Baltijaamaturul käinud pikemalt. ega tänagi väga pikalt polnud, hirmus palav ja laps käeotsas, aga keskmiselt pikem ringi tuli. seega on karta, et täna ma alles kokkan!
koolajutt
sattusin täna tiba teiskaudu tööle tulema – viisin järjekordsesse kooli papreid sisse – ja tulin läbi ühe Müürivahes asuvatest ökopoodidest. varustasin end vajaliku kaubaga, pugesin Viru tänaval korraks Raamatukoisse turistide eest peitu (seal on nii mõnus vanu raamatuid sobrada!) ja .. keset Tammsaare parki oli mingi kokakoola buss, muusika tümpsus üle akrodionimängija (see, kes ikka seal rahvariietes istub ja on teadaolevalt linnavalituses ettevõtjaks registreeritud) ja noormees ning neiu toppisid igale möödujale koolapurke kätte. tasuta. avatuna.
ujusin nendest sujuvalt mööda, raamatukotike ühes käes ja pudruhelbed teises. na isegi väga ei üritanud mulle pakkuda. olin mõned sammud mööda, kui noormees ilmselt veel mõne joogist keelduja mõjul hõikas üle muusika: ‘no on inimesed, tasuta ka ei taha!’.
tegelikult ma joon vahel kokat küll, peamiselt rummiga 😀
veerevad mustikad
nii oligi.
mööda..
Sa vaatad minust mööda ja
ühtäkki tean ma
ütled minust lahti
tuleb päev mil
ma vaatan Sinust mööda ja
Sa tead et ka
mina olen Sinust lahti öelnud
aga Sa tuled veel
ja naeratad ja
otsid minu silmi
nagu ei olekski midagi olnud
ma vastan naeratusega
Sinust mööda