naeratades
jooksis öösse su selja taga
kui sa ka pööranuks pead näinuks vaid
kukalt
sõnatult
ta läks Kuule vastu ja
see mida sa pidasid naeruks oli
ta nutu kaja
sulle jättis ta naeratuse
tema mäletab teisiti
Aasta: 2005
lühiülevaade
paistab, et aiaga sujub, vähemalt hetkel. ei tahtnudki kohe koju, vaid pidi enne mingi nupumängu kokku panema. mina võisin samal ajal vabalt teisi ärganuid riietada ja ta ei rippunudki kogu aeg mu küljes. ja ütles, et Kaur on ta sõber 🙂
aga nohuga ei suju mitte. homme oleme kodused – tähendab, mul on õhtune pildistamine ikka, aga aeda ma oma pisikest aevastajat ei vii. ma loodan, et tal möödub see tiba kergemalt ehk kui mul endal.
jääb või ei?
niisiis, mina olin eile piisavalt tõbine, et tekitada minus veendumus, et poiss peab ka ilmselt millalgi mõneks päevaks aiast koju jääma. täna hommikul nohistas küll juba ka imelikult, aga mingit tatti või muud ei ole. päris jama tegelikult, tahaks ju, et saaks ca kuu juttis ära käia. igal juhul mõtlen juba kõikvõimalike ravivõtete peale, mida peab hakkama täna õhtust temaga rakendama, kasvõi profülaktilises mõttes..
ega mul tänagi mõnus enesetunne ei ole. lapse kella 7ne ärkamine ei aidanud ka sellele kaasa – aga vähemalt on lootust, et ta ehk siis magab aias. saime eile kokkuleppele, et jääb täna magama ka sinna.
imine ja õun
midagi ilusat ka eelmise jutu peale 🙂 pealkiri on selline, nagu noor autor ise mulle ütles 😀

lasteaiaeepos
nädal aega lasteaias käimist on üsna hariv 😉 ja mul ei ole sugugi piinlik seda tunnistada.
näiteks ei suuda ma aru saada, kuidas tegelikult tuleb kasvataja + abikasvataja toime 24 3-aastase rüblikuga. praegu on neid nii 19-20 kohal ja nad hoiavad ise ka pöialt, et ei oleks kõike 24 kohal mingi päev. sest see on üsna hull. suurem osa on ju ‘algajad’, panevad igal võimalikul juhul ise suundades laiali, eriti teistega arvestada ei oska, riietumine läheb üle kivide ja kändude.. ja õues on emasti kasvataja üksi, abikasvataja teeb tube korda seni. kuuldavasti ei jagu päris kõigile oma voodeid ka, mis on minu jaoks katastroof. kuidagi peaks selgeks tegema, et kui nad soovivad, et mu laps üldse seal magama nõustuks, siis tal peab olema oma kindel voodi. – teatud asjadesse on ta väga klammerduv. ilmselt mingi seos turvalisusega. siiani ta veel pole uneajaks jäänud.
kahju on, et praeguses seisus jääb hirmus vähe aega laste kiitmiseks. enamvähem jõutakse jälgida, et keegi kellelegi liiga ei teeks või muidu mingit pahandust ei teeks ja keelata-keelata-keelata. mõni laps on üsna pidurdamatu, ei allu millelegi ja nende peale kulub päris palju energiat. teised on samal ajal tähelepanuta. pealtnäha polegi viga, aga kui ma olen seal onud (või mõni teine ema), siis ikka tullakse, sakutatakse, tahetakse juttu ajada.. sest kui kasvatajaga hakata rääkima, siis umbes kolmanda pooliku lause pealt peab ta tormama kusagile kedagi lahutama või ütlema, et klotse ei loobita või et tüdrukutele otsa ei joosta või midagi..
pissil käivad omapead madalal potil. mõnigi ei tundu seal hästi toime tulevat (tegelikult ma ei tea, kuidas mu poiss ilma minuta tuleb – ta väitis, et käis küll ja pükdis märjad ei olnud, ju siis sai hakkama) ja ühele poisile toodigi väike pott lõpuks kohale.
lasteaed on ilus ja äsja remondist tulnud. aga kurb on kuulda, kui manitsetakse, et .. ärge tehke seda-teist-kolmandat, kuna muidu läheb kohe jälle koledaks. mõistetav, aga tiba kahju ka, sest see natuke piirab laste olemist. tundub, et ideaalne oleks, kui nad rühmatoas istuksid ümber laua ja paneksid klotse/puslesid kokku. sellest on ka kahju, kui öeldakse lastele, et ‘ärge pange nii palju seepi, sest meile ei anta muidu uut’. vee kohta sama. iseendast õige, kulutada pole vaja – aga seda võiks lastele seletada kuidagi teistmoodi ju, kui majanduslikust küljest.
ja riidessepanekul öeldakse mõnele, et ‘sina oled suur poiss/tüdruk, oskad küll ise panna, pane nüüd juba!’ ja kõrval mõnda, kes ei tee ise suurt midagi, kiidetakse, kui püksid maha saab tõmmatud. oh, lõpuks aidatakse muidugi neid ka, kes ‘suured’ on – ja ma saan aru ka, kahekesi pannakse neid 20 last ikka väga kaua riidesse, samas pole ju suurus mingi näitaja ja ka seda saaks kuidagi läbi kiituse öelda ju?
ja siis on seal üks selline poiss, kellel on mingi omamoodi õiglustunne. ta ei kannata, kui kellelgi midagi vägisi käest ära võetakse või kellegi mängu segama minnakse. aga ta tahab selle võtjale/segajale kohe kättpidi kallale minna. ja ni saab ta kogu aeg riielda, kuigi ta algne mõte on hea. ma olen ka natuke hädas ja püüdnud talle seletada, et ta tahab head, aga seda ei tehta niimoodi. samas nii palju kui mina näen, peavad kasvatajad teda lihtsalt kraaklejaks. aga ma ei näe muidugi kõike, ehk eksin.
ja tegelikult ei ütle ma midagi kasvatajate kohta halvasti või aia vms. nad ju tegelikult teevad neid asju nii hästi, kui suudavad. lihtsalt süsteem on selline üsna totter. et nt liitrühmas on kohal 3 inimest (kastavaja ja 2 abikasvatajat või ma ei teagi), samas kui seal nt 6sed aitavad neid kõige pisemaid jne. et õppetöö kohalt on jah ehk rohkem inimesi vaja, samas muude asjade kohalt (riietumine, mängimine) aitavad ju suuremad pisemaid, pealegi on neid ‘algajaid’ seal ju vähem; ja rühmad ka pisemad. aga nagu meil on üks kasvataja 20nega õues.. oeh. tegelikult on mul natuke kahju nii lastest kui kasvatajatest, aga aidata ei oska ka. sest ma ei saagi ju jääma seal õueajal riietamas neid käima.
õnneks poisile siiani meeldib ja kuigi ta väga ei taha, et ma sealt ‘tööl’ ära käin, tahab ta ikka minna, nii et ma lihtsalt loodan, et ju neile tuleb pikapeale natuke rohkem teineteisega arvestamist külge 😉
suhteline aeg
Unest jääb stabiilselt puudu. Kogu aeg tahaksin magada, aga teha on nii palju, elutempo taob takka ja ma püüan asju päevadesse kokku suruda. Üsna tagajärjetult.
Ähmaselt meenuvad ööd, mil ma ei leidnud und ja otsisin omale tegevust. Miks on need siis, kui midagi teha pole; ja nüüd, kui kaks lisatundi ööpäevas mind ei päästakski, tahab uni oma võtta? Nagu ikka elus, toimuvad asjad kuidagi valel ajal, vales kohas, vales järjekorras. Ja ma ei saa enamikku sellest muuta. See, mis on minu võimuses, on pisiasjad. Või siiski! siiski?
0:05
hommikul olen ma jälle lasteaias, nii et te ei leia siit mitte midagi põnevat.
õhulised kalakotletid
1kg värsket kala või ca 500g fileed (haug või koha)
1 keskmine sibul
3 viilu saia
1dl piima
2spl tärklist
3 munavalget
õli
soola, pipart, muskaatpähklit
sousti jaoks: 2spl jahu, 1,5dl piima, 1,5dl majoneesi, natuke vett, soola
pane saiaviilud piimaga likku. koori sibul ja lõika neljaks.
puhasta kala, fileeri, eemalda nahk ja suuremad roided. aja kala, sibul ja sai läbi hakklihamasina. sega natuke ja lisa tärklis ning maitseained, vajadusel ka natuke piima.
vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega ülejäänud taigna sisse, nii et jääks ühtlane mass.
kuumuta ca spl õli pannil ja keera kuumus vaiksemaks. tõsta lusikaga pannile kotletid, suru pealt siledamaks. kui alumine pool on kuldpruun, vaheta külge ja küpseta teine pool ka valmis. enne järgmist pannitäit lisa vajaduse korral õli.
kui kotletid on valmis, vaata, et pannil oleks ca paar spl kuuma õli. lisa jahu ja sega kohe; kui enam tükke pole, kalla peale piim ja lase keema, pidevalt segades. võid lisada ka natuke vett. kui soust on sobivasse paksusesse keenud, lisa majoneesi ja sega korralikult, lase korraks keema tõusta ja võta soust tulelt. maitsesta.
serveeri kohe värskete keedukartulite ja konservehernestega.
pika nädala reedeõhtu
ma olen väsinud. väsinud. väsinud.
kohe hakkan köögis toimetama.
pannil praetud lambafileed punase veiniga
kohustuslik SLÕhtuleht tööl avanes Prisma reklaami ja alljärgneva retseptiga. et seda enesele säilitada, panen siia kirja 😉
allikaks on märgitud: “Kiired toidud” lk 131, Varrak
600g väikesi värskeid kartuleid
160g suhkruherneid, kaunte ots kärbitud
2spl oliivõli
4 lamba seljatükki või nimmefileed, ca 200g tükk; ääred maha lõigatud (mis ääred?)
170ml punast veini
1spl punase sõstra tarretist
2tl hakitud värsket tüümiani
30g võid, jahutatud ja kuubikuteks lõigatud
keetke kartuleid suures kastrulis kergelt soolaga maitsestatud vees 15-20 minutit või pehmenemiseni. lisage suhkruherned ja keetke veel minut. kurnake köögivili, pange kastrulisse tagasi ja segage kergelt 1spl õliga läbi.
vahepeal kuumutage suurel pannil ülejäänud õli ka praadige lambafileesid keskmisel või pisut kõrgemal kuumusel kummaltki poolt 4-5 minutit või kuni liha on küps, aga seest roosa. võtke lihatükid pannilt, katke kinni ja hoidke soojas.
lisage pannile vein, sõstratarretis ja tüümian ning laske keema. keetke 5 minutit või kuni vedelik kahaneb ja muutub siirupitaoliseks. segage hulka või.
serveerimiseks lõigake lihast diagonaalsed viilud, jaotage neljale taldrikule ja tõstke lusikaga kastet peale. serveerige köögiviljadega.
mina:
1. ilmselt teen ma hernesteta ja ei sega õliga köögivilju.
2. võiga praadides pritsib liha oluliselt vähem kui taimeõliga praadides. taimne ja loomne rasv..
3. miks või peab olema kuubikuteks lõigatud?
4. ma lisaks tüümiani peale keetmist
5. ja punasesõstratarretise asendan ilmselt ps-mahlaga. sest seda mul on.