niisiis, mina olin eile piisavalt tõbine, et tekitada minus veendumus, et poiss peab ka ilmselt millalgi mõneks päevaks aiast koju jääma. täna hommikul nohistas küll juba ka imelikult, aga mingit tatti või muud ei ole. päris jama tegelikult, tahaks ju, et saaks ca kuu juttis ära käia. igal juhul mõtlen juba kõikvõimalike ravivõtete peale, mida peab hakkama täna õhtust temaga rakendama, kasvõi profülaktilises mõttes..
ega mul tänagi mõnus enesetunne ei ole. lapse kella 7ne ärkamine ei aidanud ka sellele kaasa – aga vähemalt on lootust, et ta ehk siis magab aias. saime eile kokkuleppele, et jääb täna magama ka sinna.