Ma tajun vaikust enne kui näen seda. Avan ettevaatlikult silmad ja su nägu nähes saan aru, et olen seekord liiga kaugele läinud. Sa vaatad mind, imestus ja ehmatus silmis. Nihutan end pea märkamatult sinust eemale ja teen näo, nagu mitte midagi poleks olnud.
Ülejäänud ei saagi midagi aru, rõõmus sumin ümberringi käib edasi ja ma ei mõista, kuidas ma olin kuulnud ja näinud vaikust, kui ometi see sumin pole hetkekski katkenud. Siis taipan – vaikus oli sinu ja minu kokkupuutepunkt. Midagi füüsikavälist.
Aga siin ma nüüd istun, sirutan selga ja tean, et enam ei saagi midagi muuta. Sest mu sõnad ujutasid sind üle ja nüüd ongi kõik paigas. Mitte nii, nagu ma oleksin soovinud; aga ma tean, et niimoodi on lihtsam. Vähemalt on mul niimoodi kergem sind endast eemale saada. Kuigi su silmad vaatavad endiselt otse minu sisse – aga ma pole neile enam avatud.