Ma tajun vaikust enne kui näen seda. Avan ettevaatlikult silmad ja su nägu nähes saan aru, et olen seekord liiga kaugele läinud. Sa vaatad mind, imestus ja ehmatus silmis. Nihutan end pea märkamatult sinust eemale ja teen näo, nagu mitte midagi poleks olnud.
Ülejäänud ei saagi midagi aru, rõõmus sumin ümberringi käib edasi ja ma ei mõista, kuidas ma olin kuulnud ja näinud vaikust, kui ometi see sumin pole hetkekski katkenud. Siis taipan – vaikus oli sinu ja minu kokkupuutepunkt. Midagi füüsikavälist.
Aga siin ma nüüd istun, sirutan selga ja tean, et enam ei saagi midagi muuta. Sest mu sõnad ujutasid sind üle ja nüüd ongi kõik paigas. Mitte nii, nagu ma oleksin soovinud; aga ma tean, et niimoodi on lihtsam. Vähemalt on mul niimoodi kergem sind endast eemale saada. Kuigi su silmad vaatavad endiselt otse minu sisse – aga ma pole neile enam avatud.
Päev: 7. detsember 2005
mitte-pöff
ma olen nüüd hirmus ebapopp, kui ma ütlen, et ei osale PÖFFil ja ei tahagi ja ei nuta, et ei osale. sest lugedes, kuidas pileteid pole saada jne, siis ma kohe tõesti ei tahagi. eks jääb mõnigi hea film nägemata (ja kogemustest ütlen, et mõni saast ka) – aga tõesti, kui ma olin noor, oli muru rohelisem ja PÖFF selline mõnus üritus. ma kohe ei taha meentuadagi eksole. aga head asjad muutuvad varem või hiljem massikateks ja see võtab suurema osa lõbust ära.
või olen ma vanaks jäänud, et ma erilises koguses massiüritusi ei salli?
täiendus kell 16:40 – et mitte uut sissekannet teha
aga muidu on täna kena päev:
[11:03:47]
[11:03:52]
—
[16:20:28]
[16:20:34]
[16:20:40]