Ta istub mu kõrval, prillid eest ära, ma tõusen püsti ja korraga meenutab ta mulle kedagi teist. Hinge lööb valu ja ma pööran pea kõrvale. Ma võiksin peeglist näha ta nägu ja tõdeda, et ei, ta on hoopis teine inimene, aga sellel pole mõtet. Valu on juba tehtud ja ma püüan seda vaatenurka vältida. Aga ma ei saa midagi parata, see sarnasus jääbki mind kummitama.
Ta tuleb autost välja ning ei aimagi, et ma jälgin teda juba läbi klaasi. Või ehk ongi tal natuke selline tunne, et äkki ma olen juba kohal ja vaatan – aga ta ei tea. Pealegi peaks väljas olev pimedus teda kaitsma ja ma ei tohiks teda ju näha. Aga mu silmad ekslevad pimedasse ära ja ma loen ta samme.
Sisenedes otsib ta mind, taban ta pilgu. Teretame, ma tõusen püsti ja istume ümber suitsetajate lauda.
Ta koputab ja astub sisse, naeratab töiselt nagu alati. Chit-chat, kuidas läheb. Naeratan vastu, oh, pole viga, hetkel on tööd. Räägime natuke asjast, mille pärast ta tuli. Oleme asised, nagu alati. Välja arvatud see üks kord kunagi ammu. Ma püüan seda pinget unustada ja olla kainelt asjalik. Olengi. Aga peale ta lahkumist jään jälle kord viieks minutiks lihtsalt istuma.
