saad kokku inimesega. esimeste hetkedega saad esmamulje. järgmiste hetkedega mingi järgmise mulje. pealtnäha on kõik üpris kena ja tore. arvestad, et on keskmiselt suheldav inimene.
läheb mõni aeg mööda ja hakkab pudisema kummalisi fakte. midagi internetist, midagi elust. vaiksed tähelepanekud siit ja sealt. algul hämmastavad, varsti enam mitte ja oled kõigeks valmis. leiad, et pealtnäha normaalse inimese peidus on (minu jaoks) veidra suhtumisega olevus.
ja tuletad meelde, et esmamuljest ei tasu end kõigutada lasta.
saad kokku inimesega. esimeste hetkedega saad esmamulje. järgmiste hetkedega mingi järgmise mulje. pealtnäha on üsna kummaline, naljakaski. arvestad, et on keskmine rullnokahakatis.
läheb mõni aeg mööda ja hakkab pudisema kummalisi fakte. midagi internetist, midagi elust. vaiksed tähelepanekud siit ja sealt. algul hämmastavad, varsti enam mitte. leiad, et pealtnäha veidra inimese peidus on (minu jaoks) normaalne olevus.
ja tuletad meelde, et esmamuljest ei tasu end kõigutada lasta.
Kuu: november 2005
mütsiga ;)
3 aastat tagasi. negalt skännitud.
ristid
mälestus suvest.
ma pole mingi tegija kalmistupildistaja – aga alati ei suuda pildistamata mööda jalutada. keset päeva on päikest ka liiast..
kuni su talu veel elab..
juhtusin täna jälle lehtede ligi ja selline artikkel Päevalehes. kusjuures artikli komemntaarid panid mind suuresti imestama. tean mitmeid, kes on ilma eurota ja kipsplaadita suutnud vanad majad sooja pidama saada – kuigi eks see sõltub maja seisukorrast ka. samuti on hirmutav hulk vanu palkmaja asendatud mingite kummaliste ehitustega. tallinna ümber see suuresti nii ongi. ja paljudele on selline vana talumaja ilmselt nuhtlus, kus lihtsalt peab sees elama ja mille kordategemiseks raha ei jagu. või jagubki ainult kipsplaadi ja eterniidi jaoks.
aga ma ei julge rohkem sõna võtta, sest siis tuleb kohe muie: mine ise sellisesse majja elama ja tee see korda. eksole. ma kogun julgust alles..
tuline ahjuvorm
miskit Volksu retseptide arhiivist 🙂
Terava elamuse harrastajatele.
500 g kartuleid
200 g veisehakkliha
100 g suitsuseapõske
200 g hapukapstast
100 g pohli
paar viilu eesti juustu
3 värsket chillikauna
kimbuke tüümiani
soola, pipart
Kartulid laastudeks loigata. Kõrge ahjupoti pohja seapose viilud alla, pisut tüümiani pääle. Hakkliha maitsestada hakitud tüümiani, hakitud chilli, soola ja pipraga. Kartulis seapõse pääle, siis hakkliha, siis pohladega segatud hapukapstas, siis kartul, siis hapukapstas jälle ja siis hakkliha ja kartul pääle. Koige pääle juust.
Ahju. Valmis hautada.
Volks
ümmargune
asfalt on märg, kajakas on vale korstna otsas, lapsevankritega emad jalutavad mööda, maakera on ümmargune.
all goes round and round and round again.
mina vä? maarika vä?
tänane päev ei olegi minu õudusunenägu, vaid ongi selline, nagu ta just on. selgus äkitselt. tööl siis. kõik on kuidagi äraspidine, tihe ja aegajalt hüsteeriline. mu seljavalu on kutsehaigus, tund aega istumist on täielik põnts. kontoripõrandal võimelda oleks ka tore, eriti kui keegi sisse sajab ja ma ei suuda end ropsti püsi ajada, vaid kuidagi klammerdudes keset poolikut võimelmist sikutan end üles. aga see sobiks tänasesse päeva küll.
lisaks eilsele killule ‘sa oled mingi maarika vä?’ õnnestus mul täna tööl ka üks poetada, mille peale 1/2 meie tallinna kollektiivi ehk 1/4 kogu kollektiivi ohjeldamatult naerma puhkes: ’iga asi* muutub varem või hiljem photoboxiks’. mina olin 3s inimene ruumis ja hakkasin naerma murdosa võrra hijem.
* – ‘asi’ on siin pildiarhiivi mõistes. photoboxi kohta guugelda.
ma tahaks uusi fotosid teha, aga ma ei julge fotokotti omale selga tõsta. veel. jälle. fotoblog või asi ma ütlen.
sama ruum, teine aeg
on hommik ja ma olen sattunud seisma absoluutselt valesse peatusesse.
mulle meenub üks teine samasugune hommik, aegu tagasi. valguse peegeldus lumelt. ei, see on seesama hommik.
sa ütlesid, mitte väga palju hiljem: mind kummitas päev läbi teadmine, et me oleksime võinud selle koos veeta.
see tegi lihtsalt ühe asja vähem, millest ma loobuma pidin.
punšid ja grokid
külmad ajad tulekul, paras aeg rääkida soojendavatest jookidest.
punšiks nimetatakse tavaliselt jooki, mille koostisesse kuulub tee, suhkur, alkoholist vein, viin, rumm või konjak ja/või vürtsid. nagu näeme allpool, on ka erandeid 🙂
grokk on analoogne, aga kangem ja tee asemel võib olla ka lihtsalt kuum vesi.
tee tegemisel on arvestatud, et tee on lahtistest teelehtedest, mitte kotikestes 🙂