lasteaialapse vanema ‘rõõmud’.
hommikul väideti mulle lasteaia garderoobis, et mu laps olla eile löönud nende last. väide pandi paika selja tagant (trepi peal teine laps ütles midagi oma isale, nad olid meist tagapool) ja mu lapsel oli täna esimest päeva õhuke kombekas ning see kõrvadega müts. ehk siis eile nägi ta välja hoopis teistsugune (riietuse põhjal).
iseenesest võib ju vestelda löömise teemal küll, vahel on vajalik lausa. aga mitte siis, kui mõne hetke pärast mult küsitakse, et miks ma ei noomi oma last nüüd ja lisatakse väide, et äkki meie peres ongi löömine kombeks. selle peale mõtlesin ma küll, et on päris tore viis teha selliseid järeldusi, kui tema laps on olnud eile esimest päeva aias (ja õhtuni välja üksinda) ning ei tunne ilmselt oma rühmakaaslasi veel eriti ning mind nähakse üldse esimest korda.
niisiis ma muidugi üritasin seletada natuke 3ste maailma, nii nagu mina seda näen. et kui ma praegu hakkan õiendama, et miks sa eile lõid seda poissi blablabla (kusjuures ma ei ole pealegi 100% veendnud, et see oli üldse minu laps, aga okei, see selleks), siis laps ei saa väga üheselt aru, et see on mingi eilse tõuklemise pärast. ja ka seda, et sellistel 3stel juhtub mänguhoos kõike, tihti nad ei oska arvestada teistega ja loomulikult ei ole ilus lüüa, aga kujutagu see isa end ise kahe kasvataja asemele paarikümment kolmeaastast jälgima. kusjuures minu meelest mingite konkreetsete löömiste peale toimub küll seletamine ja karistamine seal täiesti.
kui eilne kasvataja jälle tööl on, eks ma siis uurin täpsemalt, mida tema teab. sest loomulikult on see väga paha, kui mu laps nimme kedagi lööb. aga siin on minu jaoks liiga palju küsitavusi, seda enam, et eile õhtul vestlesime ka kasvatajaga õues üsna pikalt ja ta ütles, et mu poiss oli nüüd peale haigust jälle rohkem omaette olnud veel.
õnneks oli apteegis tore müüja ja mu tuju tõusis normaalsele tasemele tagasi. aga ma tean, et see ei jää viimaseks korraks.