vahel suudan ma lasta end häirida üsna kummalistest ja minussemittepuutuvatest asjadest.
näiteks et miks on jube palju seda näha, et autot slepis vedades vilguvad ohutuled ka vedaval autol, kuigi peaks olema peal ainult veetaval. sest mis pagana moodi ma saan muidu aru, kui nad plaanviad rida vahtada vms? esimene auto peaks teoreetiliselt näitama ainult suunatuld, kui vaja ja muidu sõitma normaalsete tuledega.
ja siis see, kuidas mõni kannab oma last kõhukotis. kannabki kõhul. seljarist kõhukotil kusagil kaela peal ja laps ema põlvede juures. no ja siis ma tõesti ei imesta, miks kurdetakse, et ei jaksa kõhukotis kanda. ‘kõhukott’ kui termin on juba vale, soomlaste ‘rintareppu’ on parem: laps peabki olema võimalikult kõrgel rinnal, siis on kergem. seal all kõhul tassida.. oiei, vaadatagi on juba raske.
a noh, ju need on minu kiiksud 😉
Kuu: juuli 2005
ARgh! vol. z
tähendab jah. ma ei tea, mis on lahti kaadriga laborites. ka nendes, mida ma aastate tagant normaalsed mäletan olema.
et, on mul siis mõõtu aetud fail. pikslipealt paigas. valged servad ise tekitatud ka, õige laiusega. loen sõnad peale, et valge serv on oluline ja kui on mõõtudesse mahutamisega probleeme, siis pigem jätku kusagile laiem valge serv.
lähen järgi. valge serv on, seal kus seda üldse on, poole kitsam, ja kuna pilt on paberile viltu manatud, siis veel erineva laiusega ka. ühes nurgas pole üldse. ohin ja kirun natuke, saan hinda alla. aega ja usku pole enam, et teha uus pilt. lisaks viiks see ilmselt labori pankrotti – tegu on tavapärasest mitu korda suurema pildiga.
tegelikult on Tallinnas umbes 2 laborit, mida ma suudan usaldada. aga, üks ei tee soovitud formaati ja teise poleks ma puhtfüüsiliselt eriti jõudnud.
ma ei teagi, mida nüüd teha. sest see töö peab olema korrektselt vormistatud ju – ja kuna pilt on kokku pandud paarist eri fragmendist, millede vahel on ka valge riba, siis on see ääreriba ikka tähtis ka. ilmselt pean mingi muu lahenduse nüüd nuputama ja esitama selle nii, et just sedamoodi oligi planeeritud.
AAAaaahhhh!!!!
mul läks täna 7 minutit ja hiigelhulgal energiat selle peale, et seletada ühes fotopoes tädile, et ma tahan ühest suurest õiges mõõdus fotost enne suure pildi tegemist 2 fragmenti 10×15 mõõdus. tädi ei saanudki vist aru, et kas ja kuidas ta peab zoomima. täiesti ahastus tuli peale – aga ma ei tulnud selle peale, et ma oleksin pidanud ise 10×15 tükid välja lõikama ja need ette laduma. lõppeks võiks ju aru saada, kui ma ütlen, et kujutage nüüd ette, kui ma võtan selle suures mõõdus pildi ja lõikan sealt käärdega 10×15 tüki välja.. ja tema hakkab seletama midagi, et noh, ta võib selle 10×15 pildi ka mõnest väiksest detailist teha ja näitab mulle näitlikult mingit ca 2×3 pinda – et sellest teha 10×15. ootaks ju mingit algelist taiplikkust oma töö piires?
15:21
nojah. ma ei tulnud selle pealegi, et laboris ei ole lihtsat etteantud mõõtu croppimise võimalust. ausõna! see tundus nii elementaarne ju, et ma pole kunagi vaevund täpsemalt uurima. aga igatahes teatati mulel laboris nr 2 proovipiltidele järele minnes (! mitte tellimust vastu võttes), et nemad ei saa sellist 100% 10×15 fragmenti suuremast pildist teha. ohjahohjah, jälle üks teadmine juures. sest tegelikult poleks olnud mul omale keeruline see välja lõigata, aga ma arvasin, et laboris on see neil ka käkitegu..
kunstivabrik
kunsti tegemine on väsitav, mõnevõrra. peamiselt küll vist seetõttu, et toimub niivõrd kontsentreeritult ja peaaegu sundkorras. aga igatahes lõbusaid ja huvitavaid hetki kaasneb sellega ikkagi. ja vähem huvitavaid ning ääretult ebalõbusaid, võiks öelda, et lausa murettekitavaid ka. aga, kõik kipuvad siiski kuidagi lahenema 🙂
unistused :D
“kui ma suureks kasvan, joon ma veini” teatas mu laps, omal Baikali limonaadi pudel käes.
mina arvasin, et lause teine pool tuleb: “.. siis ostan ma iga päev omale Baikali limonaadi”.
