mul on pikemat aega tunne, et ma elan kettal, mis on tsentrist mingi pika nööriga kusagile riputatud – ei, nöörist oleks liiga lihtne kinni hoida; pigem on tsentrist maapinnani mingi peenike painduv jalg – ja ketta serval on väike äär ja nöör ümber, nagu poksiringil. harjutus: püüa ketast seal peal olles tasakaalus hoida. kui tasakaal muutub, siis kaldub ketas oma pika peene jala peal tasakaalust välja ja sa libised ketast mööda serva peale. kujutate ette?
vahepeal tundus mulle, et ma suudan päris kenasti ketta keskel püsida ja ketast enamvähem tasakaalus hoida – aga nüüd olen jälle teinud valesid liigutusi ja servale libisenud. toetan end vastu serva ja hoian nöörist kinni, et mitte päris alla kukkuda. üles ronimiseks pole hetkel jaksu; ka pole ketta all sõpra, kes aitaks ketast tasakaalu tagasi ajada..
kratt küsib ühes hiljutises sissekandes, kas teadmine või teadmatus. minu vastus oleks, et asjades, mis puudutavad meid otseselt, emotsionaalselt, on teadmine (ka sitt (sry!) teadmine) parem kui teadmatus. nendes asjades võib teadmatus kõige hullemini haiget teha- ja kõige pikemalt.
ülejäänud asjade puhul on tõesti küsimus ainult selles, kui ligi sa soovid kedagi endale saada-lasta.
Kuu: märts 2005
logijupp
üks üle aasta vana, ent siiani väga oluline logi, mille peale arvutit puhastades sattusin. ühe ammuse väga olulise .. sõbraga ..
i: aga fotoaparaadindusega sa ju tegeled endiselt?
PR: natukene, liiga vähe
PR: mingid mõtted liiguvad peas, aga ei formuleeru
PR ja ma ei saa suvalisel ajal astuda uksest välja pildistama
i: aga sa saaksid ju siis jäädvustada neid detaile mis sinu ümber on. loodusest teevad kõik pilte. oma kodu äraarvamatutest ning üllatavatest nurkadest ei tee eriti keegi..
PR: tead, ükspäev istusin siin
PR: ja vaatasin vastasmaja kortstent, kust väljuv suits päikesevalguses roosaks värvus
PR: ja see on nii igal talvel teatud ajal teatud valguses
PR: ja ma pole iial seda pildistanud miskipärast
i: noh, näed ju neid detaile
PR: sest ilmselt on see mulle nii tavaline, et ma ei pildista seda
i: aga tavaline ongi kõige võimsam ju
PR: nojah, ja see pole kõigile tavaline
i: kui sa suudad seda sinu jaoks erilist tavalisust edasi anda, siis see on võimas
PR: aga äkki ma ei suuda
i: ja on ebatavaline kõigi jaoks
i: aga äkki sa suudad, kui sa prooviksid
PR: ma ei tea .. ma tunnen nii tihti, et ma olen kohutavalt tühi ja ma arvan, et niimoodi tuleb ka pilt tühi
i: kui sa oled tühi ja see tunne sind valdab, siis sa peaksid seda tunnet hoopistükkis rakendama ja asju läbi selle emotsiooni jäädvustama,
i: ja siis kui sa seda teed, saad sa lõpuks aru, et sa ei ole üldsegi tühi
PR: võibolla… ma olen sellele mõelnud.. võibolla see aitaks mind isegi..
i: ja ?
PR: ma ei oska kusagilt alustada
i: sa oled hirmushea fotograaf ja oskad detaile leida.
PR: ei ole, täiesti tavapärane
i: ehhh
PR: fotograafia on eesti popim hobi, eksole
PR: ma olen lihtsalt üks tuhandetest
i: geniaalsus on ülim tavapärasus
PR: no kuule..
i: tuleb ainult viitsida 🙂
PR: ma võin ju enda silmis olla geenius, aga kui teised seda ei taba, siis on see ju pointless
i: ei ole pointless
i: sisemine rahu on märksa olulisem, kui seee, mida teised arvavad
PR: tead, ma vist ei leia seda rahu nagunii kunagi
i: ja sisemise rahu saavutab ainult läbi iseenese tegevuse, mis rõõmu ja rahuldust pakub
i: miks?
PR: võibolla ajutiselt
PR: maitea, mul on selline tunne
P.S. vastasmaja korstna roosa suits on siiani pildistamata..
haige, jälle
mul pole teist päeva söögiisu ega üldse mingit isu. pea on uimane ja tatti täis.
ma pean tööd tegema, mis on üsna raske, kui mõtted on hajevil ja laps kõrval tahab koguaeg midagi. samas aitab just töö mõtteid koos hoida.
hea, ilus, õnnelik
ma otsustasin, et hakkan Heaks, Ilusaks ja Õnnelikuks.
esimest olen ma koguaeg kuigi paljud sellest vist aru ei saa. näiteks on see suhteline: ei saa olla Hea kogu aeg ja kõigi vastu. samuti ei paista see ju kogu aeg ja ohjeldamatult välja. seda ei olegi kasulik liiga palju välja näidata – kiputakse ära kasutama. aga ma arvan, et ometi ma olen peamiselt Hea.
teist olen vist ka enamasti. või mis hindaja mina siin olen. minu enda ilus-olemise-tunne ei oma seost reaalsusega eriti, nagu ma olen aru saanud. iseenda jaoks väga loppis-kummuli päevadelgi õnnestub vahel saada komplimente.
kolmandat .. hmm .. sellega on ikka raskem kui ma arvasin. aegajalt aga kukub siiski päris kenasti välja 😉 ainult et võiks tihedamini, sest tegelikult on õnnelik olla lahe. tea, kas roosade prillide ostmine aitaks kaasa? huvitav, kust saaks roosasid prille hingele..
sinilind
muinasjutt sinilinnust on imeline. selle püüdmine on teine asi. või suudab ta liigagi tihti jätta mulje, et on püüdmatu – ometi istudes su käe peal?
nr. 4
Siiski, ilmselt ei kutsunud. Aeg, mis oli nii õige meie jaoks, ei olnud seda siiski. Oli ja ei olnud. Mingis hetkes oli kõik ideaalne. Paralleelses elus ehk oleks nii jäänudki. Midagi nii õiget polegi iial olnud. Kõigil ei olegi. Raske on leida niivõrd iseennast teises.
Kas me tundsime selle ära? Tundsime, ma tean siiani.
Tegelikult ma tean, et miski pole jääv. Ideaali poole võib püüelda – aga kui selle kätte saad, on see kõigest reaalsus. Ühel hommikul ärgates tajud seda teravalt.
Veel ei ole see hommik. Sinna on aega.