Siiski, ilmselt ei kutsunud. Aeg, mis oli nii õige meie jaoks, ei olnud seda siiski. Oli ja ei olnud. Mingis hetkes oli kõik ideaalne. Paralleelses elus ehk oleks nii jäänudki. Midagi nii õiget polegi iial olnud. Kõigil ei olegi. Raske on leida niivõrd iseennast teises.
Kas me tundsime selle ära? Tundsime, ma tean siiani.
Tegelikult ma tean, et miski pole jääv. Ideaali poole võib püüelda – aga kui selle kätte saad, on see kõigest reaalsus. Ühel hommikul ärgates tajud seda teravalt.
Veel ei ole see hommik. Sinna on aega.