miks arvatakse järjekindlalt, et ma tean midagi tarka digiseebikatest? ausõna, ei tea! see, et ma pildistan ja mul on natuke ägedam kaamera ei tähenda ju, et ma olen kursis iga suvalise kaamera hingeeluga. mul on ju hoopis teised valikukriteeriumid ja selge see, et ma ei üritagi end kurssi viia iga turul oleva digikaameraga – isegi erinevaid (digipeegli)brände ei uuri, sest mul ei ole olnud plaanis kogu oma kola välja vahetada.
ja kui ma kunagi ostan omale ka digiseebi, siis on mul ka ilmselt muud kriteeriumid kui neil, kes tahavad omale kaamerat koduse pildiarhiivi jaoks. eksole. säästke mind küsimustest stiilis, et milline on parime digikaamera hinnaklassis x (tavaliselt kuni 5000), sest minu vastus oleks, et võta normaalse firma võimalikult kallis kaamera, rohkem ei tea ma midagi. see vastus aga ei rahulda enamikke.
aga küsige julgelt parem EestiFoto vastavas foorumis.
Kuu: märts 2005
bleeding me
terve linn on täis naisega plakateid, suure tekstiga KUI ARMASTUS TEEB HAIGET.
mida aga peaksid tegema need, kellede puhul pole tegemist vägivallaga, aga ikka teeb armastus haiget? (usaldustelefon ei ole õige vastus)
siia juurde see pilt, mingitpidi sobitub mu üleeilse vannitekstiga.
ma luban muutuda postiivsemaks. elan ju ometi paremaks muutumise maal.
kuulamissoovitus 4 Hero – Loveless
kevad?
täna on ometi kord tunne, et kevad tõesti tuleb (või jah, kalendri järgi on juba).
tilgutan kohvi läbi masina (ma ei salli presskannukohvi; tegelikult mitte eriti ka sellise aeglase masina kohvi, aga vahel peab ju kompromisse tegema), rannahooaega mitte kartes (kui ma rannas käin, siis ujumas) tõin omale Belgia mõrushokolaadi sarapuupähklitega, kohvi sisse panemist ootab ökoloogiline suhkur (imelik nimi sellistel asjadel; sisuliselt on tegu lihtsalt mitte ületöödeldud naturaalse roosuhkruga) ..
ja peale selle kõige nautimist on mul tõsine plaan paar tundi asjalikult koolitöid teha. kui päris töö lubab muidugi 😉
P.S. loodan, et see sissekanne lohutab neid, kes juba muretsesid mu vaimse tervise pärast 😉
P.P.S. peaks ikka maale kusagile elama minema. mu suhted Linnaga on kuidagi väga segased..
punane vesi vannipõhjas
dushi alt vannipõhja voolav vesi on juuksevärvist roostekarva. õnneks piisavalt mitte-veripunane, kuid siiski nägemusi tekitav. absoluutselt kohutav on veenide läbinüsimine vannis, kuigi ma võin aimata, et veega segunev punane võib isegi ilus olla.
ainuüksi mõte sellele ajab mul südame pahaks. minu masohhistlik pool?
Mõned hääd asjad, mis pähe tulid.
noore lamba liha (agneau) – Saaremaalt
vana lamba liha (moutton) – Valgamaalt
põdraliha – Saaremaa LT
metssealiha – Saaremaa LT
sea kaelakarbonaad – Vastse-Kuustest
maksapasteet – Maks ja Moorits, konservis
pelmeenid – Sibirskie, Sillamäelt
põdravorst – Arutjun
hirvevorst – Rannarootsi
metsseavorst – Viimsi LT
doktorivorst – Suure-Jaani LT
feta juust – Kreekast
halloumi (grillitav lambajuust) juust – Küproselt
fondüüjuustud – veitsist
õllekõrvased juustud – Baierist
veinijuustud – Prantsusmaalt
oliivid – Kalamata
oliivõli – Kreetalt
päevalilleõli – Ukrainast
seesamiõli – Saksamaalt
seedriõli – Venemaalt
soolane soja – Jaapanist
magus soja (ketjap manis) – Indoneesiast v. Taist
seenesoja – Hiinast
curry – Indiast
oregano – Küproselt v. Kreekast
mägitüümian – Prantsuse Püreneedest
basiilik – Toskaanast
iisop – Iisraelist
muskaat – Liibanonist
safran – Iraanist
chilli – Argentiinast
piri-piri – Portugalist
Schezuani pipar – Hiinast
nelk – Pakistanist
loorber – Küproselt
jne
tuul peas
see ei ole enam üldse tore, et ma taaskord tunnen, et tuul on läbi tõmmanud. ilmselt eilsel cassi jänese-üritusel, hoolimata sellest, et ma end hoolega riidesse toppisin. lapsel ei tundu midagi viga olevat. ma ei ole harjunud haige olema.
aga eksole, kui moraalselt ja emotsionaalselt on maailm väga paigast ära, siis olen ma hirmus vastuvõtlik kõigele. ahmin õhust kõik mõttetused endasse. lisaks emotsioonidele ka haigused ilmselt, nagu paistab.
meepurgiga sõpru pole ka hetkel kusagilt võtta. 10 päevaga võib muutuda kogu maailm. meeldib see mulle või mitte.
.. ära
kaugele ära
kannavad sind õhtused pilved
tühjalt tänavalt
päikesele järgi
minu avalik blog
keegi kunagi kusagil kirjutas, et kui pidevalt blogida, siis kaovad olulised sissekanded ära; no et lugeja ei taipa ära, milline on oluline. võibolla oli see kalkar, aga võibolla ka mitte. asja mõte oli midagi sellist, et peaks kirjutama ainult olulisi asju. mhh. kõik mis ma kirjutan, ongi ju oluline. minu jaoks. sest ma ju ei hakkaks kirjutama ebaolulist ometigi?
miskipärast veereb mu jutt negatiivses meeleolus paremini kui postiivses. mu positiivsusepuhangud jäävad siin ju üsnagi märkamatuteks? kusjuures ma ise pean ennast üsna optimistlikuks ja rõõmsameelseks inimeseks. no tõesti..
no ja siis olen ma avastanud, et nii mõnedki lähedased ja olulised inimesed käivad siin lugemas. ja ma täheldan, et see natuke pidurdab mu mõtteid ja väljaütlemisi. üks asi on, kui seda loevad inimesed, kes mind väga ei tunne; teine aga, kui inimesed suudavad selle üsna täpselt minuga kokku panna. mis iseendast ei olegi kohati paha – ja nagunii on ju kõik siin väga avalik.
