.. on ju kõik päris tore. ilm on ilus, koolis läheb enamvähem nagu hästi, praktikale sain positiivse hinnangu.. aga ikka on mingi energiapuudus ja tülpimus, motivatsioonipuudus ka nagu. hoolimata apelsinidest, mida siin küll mahlaks pressida ei õnnestu.
kevadväsimus?
täna õhtul üritan veel pilte teha, see on teraapiaks hea küll. aint et CF hakkab täis saama. tagasi Linna jõudes pean selle teemaga tõsiselt tegelema.
Kuu: märts 2005
andke patja!
üldiselt on uni. permanentne. sest see neetud kell sai keeratud ja unerütm ongi segi. päris jama on koolis loppis olla. lisaks tavapärasele kooliunisusele see kellakeeramise oma ka..
ja kui ma ei saa täna õhtul Tartust Räpinasse, siis peab homme lausa hirmvara tõusma.
jääl
veel üks jäine meri.
kell? kell ..
lõpetasin praegu mingid koolitööd ja korjasin vajalikke konspekte kokku, kui korraga lõi pähe, et öösel keerame kella. seega on kell juba ca pool 2 ja koolis pean ma ärkama praeguse aja järgi juba kell 6 .. ehk siis ilmselt ei hakka mu aju tööle ka peale esimest paaristundi. kellele seda kellakeeramist vaja on? vihjeks – ma eelistan suveaega; ausalt öelda lausa Moskva aega ehk 2h meie talveajast nihkes. meie laiuskraadidel ei pidavat see ju andma mingit elektrienergia kokkuhoiu efekti ka; minu meelest kulutab see pigem inimeste energiat.
ma pole kindel, kas ma viitsin termose ühes vedada; aga see kooli puhvetis (sööklas? baaris?) pakutav kohvi vihjab küll pigem sellele, et peaks ikka võtma ja hommikul ühikas täis panema. siis ehk on ikkagi võimalus mingi aeg pea tööle saada.
ärajäänu asendus
nojah. eile hilisõhtul selgus, et tänase lapsehoidmise asjus olid mingid möödarääkimised. tegelikult oleks saanud lapse tänaseks pärastlõunaks hoida küll jätta. aga selleks hetkeks olin ma juba loobunud unistamast ning ilmselt oleksin pidanud magama ka juba selle aja peale siis. igatahes kell 7.14 vaatasin korra kella; veendusin, et päike ei paista aknast sisse ning magasin rahus edasi.
aga päris rahu ma ikkagi ei saanud. pärastlõunaks laekusime koos lapse ja tema tädiga ikkagi Viinistusse ja veendusime, et matk oli toimunud. tiba kurb oli küll siis, eriti arvestades kena päikselist pärastlõunat. kusjuures kusagil Salmistus tundus, et suure hädaga Pedassaarde võib minna, aga Mohni on ju kaugemal. aga ju siis pidi seekord niimoodi minema.
ma pilti ei pane, see pole mingi fotoblog siin ometi.
no ja muidugi jäi silma piisav hulk suhteliselt hooldamata majasid suhteliselt mõnusates kohtades, mis panid mõtted jälle maamaja poole veerema. osade juures peab aga mõtlema, kas ligi tund aega Tallinna sõitu liiga kaugeks ei jää?
kusagil on alati kajakad
aga tegelikult on mul probleem. sest ma ilmselt ei saa homme minna Looduse Omnibussiga Viinistu-Mohni marsruudile hulkuma. sest lapsega seda retke ju ette ei võta ja ma ei suuda momendil leida ühtegi normaalset lahendust, kuhu laps panna. alternatiiv oleks minna fotokaladega Londonisse, aga kui seal on väga märg, siis tekib jälle lapsega probleem.
ja tänane päev kulges ka väga teistmoodi, kui planeeritud, nii et mul on tegelikult 90% tänaseks ettenähtust tegemata. arevstades, et esmaspäeval peab kooli minema, oleks selle juures äkki mõistlik homme kodus püsida?
kuigi ma seda ei taha..
raamatuga vanni
mingi aeg tagasi juhtusin vanemate juures lugema kollasest ajalehest J. Pino kogemusi vannis lugemisest. ma ei hakka siinkohal seletama, et tegelikult ma ei loe seda lehte – või üldse lehti eriti, sest tööalaselt puutun nendega hulka rohkem kokku kui tahaks; nädalavahetustel vanemate juures on iga SLO ja EE väga abiks. samuti ei hakka ma rääkima sellest, et ma olen aastaid imestanud, kelledele SLO’d produtseeritakse – ja kogu selle aja minu vanemad seda tellinud; ja nad ju on ometi täiesti normaalsed inimesed, selle tõestuseks vaadake või mind! aga kui mulle laupäevane leht ette satub, siis Pino asju ma loen üsna kummalisel põhjusel – nemad olid ühe mu eelmise korteri järgmised elanikud. mingi osa neist on siiani.
aga selle artikliga ma ei olnud kohe mitte nõus ja äsja vannist tulnuna julgen konkreetselt vaielda mõningate punktidega.
1. natuke vett vannipõhja ja siis dushist vulisema on väga hea, kui ei suuda kuidagi kannatada. kui on pritsiv kraan, siis peab välja vahetama!
2. see on okei 🙂
3. raamatu võib võtta kätte ka siis, kui juba oled vannis. mitu kätt raamatut hoiab, ei ole oluline. sisetunne aga ütleb, et kui käsi on üle 2, võiks raamatu kusagile kaugemale panna.
4. hm. reeglina ei kuivata. sest käsi ei ole märg. järeldus – ma hoian raamatut kahe käega. vahel kuivatan ka, näiteks kui laps on mulle pardi vanni visanud, millega ma tegelema pean.
5. vot suitsu ja piibu ja õlle kohta ma ei tea, aga vein sobib vanni ja lugemisega küll. ja kõik hea veini kõrvale (juust, viinamarjad). mõistlik on ka täis veinipudel käeulatuses hoida, sest tobe on vann ja lugemine pooleli jätta seepärast, et peab kusagile kaugemale veini järele jalutama. ahjaa, võibolla mingist kogusest tõesti need asjad ei sobi kokku; aga ma pole kindel, milline see kogus oleks.
6. raskeid raamatuid ei ole proovinud, vist. väikest paperbacki küll. saab nagu hakkama küll, ilma probleemideta. kas pean ära ka mõõtma, kui väike oli?
7. kui uni tuleb, siis tasuks raamat käest ära panna. kui hakkab külm, tuleb vanni asetatud õiges asendist (see on väga oluline!) dushist sooja vett juurde lasta. taiplikult on mul vanni kõrval tool kuiva (või kahe kuiva) käterätikuga, kuhu ma asetan raamatu, kui a) tuleb uni b) otsustan vannist välja tulla c) hakkan pead pesema d) on vaja veini juurde valada e) tuleb misiganes mõte, mis ei sobitu lugemisega vannis.
8. head lugemist!
ahjaa, pilti ma teile siia ei lisa, ärge lootkegi!
hea olu?
kratt kirjutab täna peaaegu sellest, millest minagi mõtlesin kirjutada. aga nagu näha, ei pea me seda ise tegema hetkel.
me kardame tõelisi tundeid ja lähedust, sest me ei oska nendega midagi peale hakata. kardame nendes peituvat jõudu? vastutust? tänapäeval on kõik nii hüplik ja rabe. ühelt poolt on tempo, teisalt .. hirm, mida ei oskagi maandada? ei tahagi üritada?
üks huvitav kursus, vähemalt pealtnäha.
