ma ei saa aru, miks ma viimasel ajal on Maakri tänaval nii palju vastassuunas sõitvaid autosid. viimase kuu aja jooksul juba mitmes kord ehmun selle peale, et auto tuleb valest suunast. aru maisaa. märke ei näe või ei taha näha? niigi kitsas tänav, eriti päeval, kui teeserv täis pargitud; ja ikka keegi arvab, et siit on hea läbi lõigata. peaks hakkama numbreid kirja panema ja pollarisse kõllama?
Kuu: jaanuar 2005
küülik hapukoorega
retsept pole sellisel kujul järgi proovitud, aga kindlasti proovin. pärit on see Linda Petti raamatust Prantsuse Köök.
1 küülik
250g hapukoort
1/2klaasi konjakit
3 shalottsibulat (tavaline mugul käib ka, shalott on pehmema maitsega vähe)
1kl valget veini
võid, õli, soola, pipart
lõika küülik parajateks paladeks (klassikaliselt 7ks: 4 koiba + 3 seljatükki; aga võid ka peenemaks), maitsesta. sulata pannil või ja lisa natuke õli, pruunista tükid. ainult võiga pritsib muide vähem 😉
vala tükis konjakiga üle ja süüta põlema (haa.. päris efektne ilmselt, kui veenvalt õnnestub!). kui leek on kustunud, lisa hakitud sibul ja vein ning hauta kaane all nii tundi poolteist. lisa hapukoor ja hauta veel kümmekond minutit.
kõlab üsna söödavalt 🙂
hakkas sadama
lapsel oli õigus, kui tahtis oma vihmavarju õue kaasa võtta. muidugi selgus see liiga hilja ja kodust liiga kaugel.
Pann, pann, pann, pann.
Volks tegi panniinventuuri. Selgus, et kõik pääle süsinikterasest woki ja malmi tuleb utiliseerida. Mõeldud-tehtud.
Aga mõnikord on Volks laisk ja tahab teha kergema panniga midagi. Nüüd siis käisin täna mitmes poes pannijahil. Kallid, saadanad. Eelmise tefloonpanniga alustamisest sai 5 aastat. Pidas vastu ju. Tahaks sama vastupidavat. Tefaliga tuttavail kõik jama – liig kallis keskklassi pann ja läheb kähku käest. Aga profi oma ei kannata rahakott.
Mina vaatasin küll ühte ja teist panni ning leidsin enesele lõpuks soomlaste kompanii Olga panni. Aga tagaküljel teatab, et hoidku ma panni ainult madalal või keskmisel tulel!
Siis kangastus mulle pea kõikide pannide häda – need ei ole mõeldud roogade valmistamiseks vaid soojendamiseks. Iga kokahakatis teab, et ettekuumutet panniga vaid saab kähku ja tervislikult maitsva roa. Lihale jäävad mahlad sisse ja kuumus peab olema kõrge ja kiirelt intensiivne.
Poodides müüdavad teflonid või muu nakkekindla kattega pannid aga tahavad vaid madalat kuuma ja sellega muhvigi ei tee.
Järeldus: Volks lähebki Jaama turule ning ostab alumiiniumpanni. Too maksab samapalju kroone turul kui Venemaal rublasid, on aga kõrget kuuma juhtiv ja kokasõbralik riist. Ei pea 5 aasta pärast välja heitma.
Volks
väikesed soovid igaks õhtuks
ma tahaks,
et söök oleks valmis,
et laps oleks vannis käinud,
et laps jääks kenasti magama,
et mul oleks aega iseenda jaoks,
et ma saaks mõelda,
asjadest milledest väga ei tahagi mõelda,
asjadest milledest väga ei oskagi mõelda,
asjadest mida ei tahagi väga näidata,
asjadest, mis on tabamatud,
või vähem tabamatud,
asjadest milledest salaja unistan
üks soe mälestus, 2004
ma ei suuda teha edetabelit eelmise aasta parimatest hetkedest. omamoodi on neid üsna palju, teistipidi eriti eredaid on vähe; aga neid reastada on raske. päris kõike ei taha vist avalikustada ka..
samas, kui ma mõtlen millelegi ääretult positiivsele ja soojale aastas 2004, siis meenub üks juulikuine õhtu, millele on viidatud ka selles sissekandes. see teine. seal vaatetornis, suure sinise taeva all loojangupäikese käes.
laagriplats oli juba puude varjus ja vaadateski jahe. me ei vaadanudki. kõik need suvaliselt vaatetorni kogunenud 4 inimest. lamasime soojal puitpõrandal ja vaatasime hoopis kaugustesse. ühel pool läti, teisel meie oma maa, õhtupäikese soojad kiired kuldamas metsi. ma ei mäleta enam eriti, mida me seal rääkisime ja palju üldse. eriti mitte. vaikne tuul liigutas õhku, üksikud putukad sumisesid ümberringi. isegi sääski ei olnud seal.
sel õhtul oleksime tegelikult pidanud olema lõbusad ja seltskondlikud, aga see ei käi alati ju nõudmise peale? oh, kindlasti oleks olnud tore ka palli mängida, aga siis poleks see õhtu ikkagi niimoodi meelde jäänud. lihtsalt ei oleks seda soojust kogenud.
uinumismöll
poisi unerütmiga on midagi jälle lahti. täpsemalt uinumisega. see, et teda 9 ajal voodisse sai, oli lühike lõbu. nüüd aga ei taha vahelduseks jälle eriti üksi uinuda. telekas sai magamistoast ära tõstetud – mulle ei meeldinud see ka, kui ta enne magama jäämist tont teab kui kaua telekat vahtis. enne mu kooliminekut oli enamvähem normis, aga nüüd on.. maiteagi mis. üsnagi väsitav tegelikult. sest ma juba harjusin ära, et jääb ise magama. nüüd jääb ka ikka ise lõpuks, peale pikka möllu. ohhh.. ja jonni on ka rohkem. ma ei teagi nüüd, kas on asi selles 5-päevases eemaolekus kui sellises või lihtsalt elatakse vahepeal rohkem tema soovide järgi ja nüüd ta ei suuda jälle harjuda minu piiridega?
wonderful world
laul üleeilsest õhtust, mis on mulle alati meeldinud, kuid suudab ikka veel uusi elamusi luua. esitaja muidugi Louis Armstrong.
I see trees of green, red roses too
I see them bloom for me and you
And I think to myself, what a wonderful world
I see skies of blue and clouds of white
The bright blessed day, the dark sacred night
And I think to myself, what a wonderful world
The colours of the rainbow, so pretty in the sky
Are also on the faces of people going by
I see friends shakin’ hands, sayin’ “How do you do?”
They’re really saying “I love you”
I hear babies cryin’, I watch them grow
They’ll learn much more than I’ll ever know
And I think to myself, what a wonderful world
Yes, I think to myself, what a wonderful world
Oh yeah
George Weiss / Bob Thiele
operatsioon CF tühjaks
tahtsin eile ja täna tehtud pildid arvutist maha võtta, aga ühes USB pesas on mingi junn (et õpilased sinna vist midagi ei topiks ehk just see, mida ma teha tahan 🙂 ja teises on hiir. hmmhmm.. vahetunnis äkki proovin hiireta pildid maha tõsta. teoreetiliselt peaksin oskama, praktiliselt pole ammu proovind..
hiljem: ei õnnestunud, loomulikult pole kõiki õigusi. hah. peab nüüd uurima mingeid arvutiõpetajaid ilmselt.
jahe uni
ma pole jälle harjunud kell 7 tõusma, samuti nagu 11 ajal õhtul magama minema. eks nädala lõpuks saab rütmi korda, aga siis pöördun tagasi tavalise elurütmi juurde ja kui kord jälle on vaja 7st tõusma hakata, hakkab kogu jama otsast peale.
jah on ka. kas unest või ongi? vist ongi, sest ma ei ole ainus.
õhtul üritaks Räpina peal pilte teha. hommikune hea valgus jääb juba tundide ajale ja ma olen ju ometi nii korralik, et ei hakka poppi ka panema – kesse pärast ise õppida viitsib, tunnis kuulates on ikka lihtsam..