hommikul lõunasse kooli.
asjad olid täna harjumatult vara, juba mingi kell 4 pakitud. ma ei uskunud, et ma selleks suuteline olen. eneseületamine!
Aasta: 2004
4 päeva sügist / 4 days of autumn
kajakas vastasmaja korstna otsas on jälle platsis, kuigi korstnast sooja suitsu veel ei tule. üllatusega märkan, et puud meie majade vahel on hõredaks jäänud. sügis vist?
ahjust tuleb leivalõhna.
kuulamissoovitus Visit Venus.
nutt ja hala – lõpetage juba oma remondid!
pikapeale hakkab ära tüütama. see remont mõlemal pool seina: tänaval ja majakoridoris. mõlemad vajalikud, aga kui kodust kusagile tsivilisatsiooni jõudmine nõuab enese lapikuks tegemist, et riided ei määrduks, seejärel turnimist ja traktorite ja teetöömasinate eest kõrvalehoidmist ning arvamist, et kus täna on ühistranspordipeatused.. siis loodan küll, et lõppeks juba kiiremini! tahan puhtalt ja kuivalt kodu juures liikuda! ja mitte sundkuulata suvalist tümpsuraadiot päev läbi, mis koridorist ära kostab.. ja traktori lõugamist ümbruskonnas 9st hommikul 11ni õhtul.. oeh..
mailimaailm
kahtlane päev oli täna. kuni viimase pooltunnini ei mingit spämmi ei üheski mu postkastis. arvasin juba, et kellegi karvane käsi sorteerib mulle tulevaid maile ja poetab oma suva järgi prükkarisse. siiski on viimane pooltund olnud lootustandvam.
ehh, tegelikult mulle meeldib küll spämmivabadus, aga elu on näidanud, et koos liigse hulga spämmfiltritega kaob ka märgatav hulk vajalikke kirju, kahjuks.
ja tegelikult mulle meeldib, kui tuleb vähe kirju. siis ei pea vastama 😛
lambahautis kapsa ja tomatiga
retseptipõhja sain nami-namist, aga töötlesin seda veidi meeldivamaks omale.
600-700g pehmet lambaliha (kondiga tükk peab raskem olema)
250g suitsupeekonit
ca 1kg värsket kapsast
3-4 porgandit
2-3 tomatit
1-2 sibulat
5-6 küünt küüslauku
tüümiani, kaukaasiapärast maitseainet omal soovil, soola, pipart, vett
lambaliha lõika sobivateks tükkideks, et oleks pärast mugav süüa. peekon pisikesteks kuubikuteks (väiksemaks kui lammas). kapsas haki peeneks, sibulad-küslad koori ja lõigu viiludeks. porgandid koori ja viiluta.
haudepott ägedale tulele, soojaks. peekon-lammas potti ja pruunista ära, aegajalt segades. lisa sibul-küsla, kuumuta veel. lisa enamus maitseaineid. nüüd kalla potti sorts vett. lase keema ja lisa porgand. lase uuesti keema ja pane ka kapsas potti. kaas peale ja kui jälle keeb, siis tuli vaiksemaks, et jääb hauduma. kui kõik kapsas ei mahu korraga potti, siis pane jaokaupa – kapsas läheb hautamisel mahult kõvasti kokku.
aegajalt sega kapsast, kuid katsu poti alumine pool liha ja porgandiga jätta puutumata.
umbes 45 minuti pärast lisa poolikud tomativiilud ja ülejäänud maitseained. hauta veel umbes 15 minti.
kõrvale sobivad kartulid omale meeldival kuju ja kuum tee 🙂
enne valu
ma ei mõtle
sellele päevale
mil ma enam ei usu sind
kui su sõnad on tuul
ma ei taha valu endasse tuua
praegu ma usun sind
ei taha sind petta
püüan igat su sõna
& veel ei mõtle päevale
mis muudab meid
ma ei taha valu endasse tuua
oodates ööd / waiting for night
tegelikult oli üsna hämar juba ja vihma sadas. pildile on jäänud aga midagi hoopis muud.
piusa, juuli 2004.
id
ma olen siis nüüd meie pere esimene ID-kaardi omanik. paljuõnne!
aga ma ei saa aru, mida kuradit nad mu fotoga teinud on? nõudmised fotole on ilgelt suured, aga välja tuleb ikka käkk.. (sellest ma ka ei saa aru, miks kurat nad neid mingi digifotokaga üle pildistavad, aga faili nt saata ei luba?).
mind mõjutanud inimeste esiviisik
vanemad jätan ma välja, see on nii elementaarne. küll aga ei saa ma jätta esikohale panemata
1. minu laps – keegi teine pole mind nii palju mõjutanud, läbi kellegi teise pole ma ennast nii palju tundma õppinud..
2. üks raamatupidaja – kelle antud kogemus on karm ja mille tagajärjed kestavad siiani; aga kelle tõttu ma pole enam oluliselt ärakasutatav ja oskan öelda ametlikes suhetes ja olukordades ‘ei’, mis on üks vajalik oskus. oleksin ma seda varem osanud..
3. minu emaema – kui palju on neid vanainimesi, kellega kahekümnendates noor suudab koos elada? hea küll, päris koos olime ainult 3 aastat, aga enne seda 4 aastat ühes väikeses majas, kuigi eri korterites.. parim õppetund, kuidas mitte muutuda virisevaks vanainimeseks, vaid leida elus head, tolereerida uusi asju, näha maailma hoolimata halvenevast nägemisest, kehvast kuulmisest ja paarikümneaastasest karkudega liikumisest peamiselt toa piires asju nii lahtiste silmadega!
edasi läheb keerulisemaks. nimelt ei suuda ma välja noppida järgmist 2te, kes on mind kõige rohkem mõjutanud. ehk siis nii..
4. suhe 90ndate algul – pikk, kummaline ja õpetlik. sellest, kuidas inimesed võivad totaalselt lahku kasvada – või võibolla me olime enne juba piisavalt erinevad vist. nägin ära, kui maha mind võib tampida, kuidas see enesetundele mõjub (sitasti), enesehinnangust ei tasu rääkidagi (olematu). õppisin ka isiklikes suhetes ‘ei’ ütlema ja lõpuks ka ennast hindama.
5. vajab kõige pikemat mõtlemist. sest neid inimesi on ju üsna palju. aga okei, eks ole siin veebiski lugeda ja aru saada mõndagi. nimetagem teda kodanik j. ma ei olekski uskunud sellise tunde võimalikkusesse, nüüd usun. ma ei teagi, kas oleks parem olnud elada edasi teadmatuses või selle ilmselt elu lõpuni hinges püsiva vaikse valuga..
see on praeguse hetke väga subjektiivne seis. ma loodan, et keegi ei solvu, et teda siin nimetatud pole. sest tegelikult on neid mõjutusi ju palju-palju 🙂
unetu hommiku mõtted
absoluutselt ebanormaalne on lapsevabal hommikul tõusta tund aega enne kella. no peale pooletunnist unetut voodis vähkremist on ju selge, et enam und ei tule? samas see unetus kajastub mu unises olemises piisavalt. nii et täiesti kohutav olukord. tööle jõudsin pealegi ikka napilt õigeks ajaks ja miskit kasulikku pole siiani teinud..
ühtlasi pani see mind mõtlema sellele, et ainult mõni nädal on jäänud ajani, kui peaks hakkama igal hommikul enne 8t tõusma ja lapse ka siis üles ajama, et jõuda lasteaeda… tahan aeda, kuhu võiks lapse viia kella 10ks ja kuhu oleks täiesti normaalne kell 6-7 järgi minna – et mu laps poleks siis üksik viimane!
trammis mõtlesin, ilmselt hiljuti taas telekas olnud filmi “High Fidelity” mõjutusena, et milline oleks edetabel viiest mind enam mõjutanud inimesest. äkki hiljem panen kirja ka. ja nagu ikka, on raamatuna “elu edetabelid” parem kui ‘meeriklaste filmiversioon..