vähem kui pool tundi on talve alguseni. ime küll, isegi lumi on maas. tallinna pool küll üsna vähe, ent siiski. ah, oleks seda helevalget küll rohkem!
aasta pimedaimad päevad, milledes siiski leidub valgust, nagu tänagi – lausa päikest. ja muidugi küünlad, mis loodavad päikese tagasi tuua 🙂
mingid traditsioonid, pärit aegade hämarusest, hirmust päikese kadumise ees igaveseks, mis on läbi kummaliste jadade meieni kandunud. mis seostuvad erinevate inimeste jaoks erinevate asjadega, aga on iseendas soojust täis. eks see aitabki läbi külma ja pimeda talve minna.
Kuu: detsember 2004
õuntega täidetud hani
jõulud kohe-kohe käes, peab vist mõne jõulusema retsepti üles panema 😉
1 hani,
ca 1kg väikeseid õunu,
soola, pipart
pese hani seest korralikult puhtaks ja kuivata. riputa hane sisse soola ja veidike pipart. lõika õunad pooleks ja eralda südamikud ning täida hani õuntega. kui soovid, võid hane kinni õmmelda või nööriga kokku tõmmata. pealt võid määrida hapu pooliku õunaga või õunamahlaga.
lase ahi umbes 180-190 kraadi juures soojaks, pane hani pannile, lisa vett ja pipraterasid ning pane ahju. kui hani hakkab pruuniks muutuma, võid temperatuuri pisut maha keerata (160 umbes) ning kasta hane praeleemega, raputa ka jämedat soola peale. küpseta kokku umbes 2-2,5 tundi, aegajalt leemega üle valades. vajadusel lisa natuke sooja vett pannile.
samamoodi võib täita ka parti, ainult et küpsemisaeg on lühem – ca 1,5 tundi.
paranemas
kõhutõbine nädalavahetus on üle elatud. minul kui viimasel tõppejäänul on ainult mõningane uimasus. teiste varemhaigestunute kõrvalt tehtud profülaktika oli natuke abiks ka – kõhu suhtes pääsesin suhteliselt kergelt. aga eilne päev sai küll voodis maha magatud; nii palju kui laps lasi.
piimhappebakterid on hetkel me sõbrad.
kutid
olid sellised kaks vennakest mul siin 😉
tahaks..
ma tahan varsti head kohvi ja head salatit või kooki või midagi. ja mul ei ole aega välja minna. mingi mögin lõunaks on õnnes kaasas.
kuidas meelitada muu hea siia?
hullumisest kahe lausega
olgem ausad, ma ei taha viriseda, eriti töö osas, aga kui on umbes 4 olulist asja vaja teha, milledest umbes 2 põlevad, 1 on niisama kiire ja üks on veel oluline – ja kõik on üsna mahukad ja aeganõudvad, 2 põlevat lisaks ka süvenemist nõudvad (st. neid ei saa teha jooksvate pisiasjade, nagu telefonikõned ja mailidele vastamine) kõrvalt – ja ma pean sellega veel mõne tunni jooksul üksinda toime tulema – siis andke andeks, ma tunnen, et nii ei ole võimalik; või on, aga kvaliteedi arvelt – õhtul ei suuda ma enam midagi teha.
ahjaa, isiklikud asjad on peale selle; aga eks neid teengi peale tööd.
kurbade silmade öö
vahel pole tarvis peaaegumittemidagi, et tuju halvaks muuta. iseendas pettumine, teiste läbi öelduna – ja kössitadki jälle maailma eest peidus oma nurgas.
vaatan oma last, kellel on oma Globaalsed probleemid, mis mulle nii tühised tunduvad ja mõtlen, et kui minna praeguse pagasiga tagasi lapsepõlve, oskaks seda hoopis teistmoodi nautida.
mõnikord on mul kahju, et seda võimalust ei ole. kahju on, et pole kellegi sülle minna, et seal nutta. nagu mu laps.
ma igatsen võimatuid asju. aegajalt.
aga mu jalad on liiga tugevasti maa küljes kinni. kõige kiuste.
täna õhtul minust tehtud piltidel on mul liiga kurvad silmad. ei, ma ei näita neid pilte.
kas on mõtet?
miks mõned inimesed võtavad itnerneti anonüümsust väga isiklikult?
miks minugagi seda vahel juhtub? õnneks mitte täna.
kirjutage mulle siia 🙂
pühademeeleolu?
ma olen jõulukaardivabrik.. või peaaegu 😉
kalaitk
näe, kirjutasin jällegi oma pealehele.. ühe kalaitku.