vahel pole tarvis peaaegumittemidagi, et tuju halvaks muuta. iseendas pettumine, teiste läbi öelduna – ja kössitadki jälle maailma eest peidus oma nurgas.
vaatan oma last, kellel on oma Globaalsed probleemid, mis mulle nii tühised tunduvad ja mõtlen, et kui minna praeguse pagasiga tagasi lapsepõlve, oskaks seda hoopis teistmoodi nautida.
mõnikord on mul kahju, et seda võimalust ei ole. kahju on, et pole kellegi sülle minna, et seal nutta. nagu mu laps.
ma igatsen võimatuid asju. aegajalt.
aga mu jalad on liiga tugevasti maa küljes kinni. kõige kiuste.
täna õhtul minust tehtud piltidel on mul liiga kurvad silmad. ei, ma ei näita neid pilte.