mingi päev avastasin möödasõites, et Tartu mnt.-l endise kino vastas, keskturu kõrval, kus ammsutel aegadel oli raamatupood ja siis keraamikapood ja kunagi mingi sebimine, on avatud söögikoht nimega Mamma Köök.
täna õnnestus sealt läbi lipata. ‘kallid’ praed, nagu karbonaad ja .. ee .. mälu veab alt, no neid oli veel, olid 50.- ringis, nn. päevapraed 35.-. mina otsustasin viimaste hulgas oleva keedetud keele kasuks, märkamata, et seal juures kiri ‘väherasvane’. teenindaja aga, selline harjumatult suhtlev rõõmus naisterahavas (vanuse järgi ehk mamma tütar?), märkis selle kohe ära. üldse oli harjumatu mingis kodumaises kohas nii palju teenindajaga suhelda, kusjuures viimane oli selle juures veel rõõmus ka kogu aeg. seletas täpselt, et mis kaste on ja mis lisandid ja mida ma täspelt soovin.
targasti tegin, et kohe pannkooke või mamma kooki ei võtnud. need oleks pidanud sisse pressima. sest kõht sai küll kõvasti täis ja hea oli ka. oleks pidandu võtma supi ja magustoidu ehk? eks järgmine kord proovin. sest sinan tasub tagasi minna küll 🙂
ahjaa, kaaslane jäi oma hakkbiifstegiga ka väga rahule, kuigi praekartulitega läks natuke aega.
Päev: 7. detsember 2004
invaliidiauto
Tallinnas sõidab ringi üks kena kuldse kaheukselise Porchega invaliid. ma pole seda invaliidi küll näinud, aga sellel kaunil Porchel, mis pidevalt Maakri tänava kõnniteel pargib, on igatahes see invaliidimärk esiklaasil. kahju, et kaamerat kaasas polnud ja pilti teha ei saanud.
aga tore on tõdeda muidugi, et meil ka invaliidid omavad luksusautosid 🙂
/kuigi mul on kuri tahtmine pisut luurata, KUI invaliid selle autoga sõidab-sõidutatakse/