vaikne õhtu.
saab kõrvaklapid kõvemini pähe suruda, muusika natuke kõvemini mängima ja tooli seljatoe lösakile lasta. hetke pärast panen silmad kinni ka ja olen natuke, kõigest puutumata. tühja sellest, et kontoris, kus ma ei saa lasta tulesid ära ja akent pimedusse lahti kerida. midagi jääb muudu, aga midagi on siiski olemas.